Minu Tai: meenutusi kohutavast tsunamist

 (5)
Minu Tai: meenutusi kohutavast tsunamist
Scanpix

Katkend Mai Loogi raamatust "Minu Tai", kirjastuselt Petrone Print.

“Mu vend on vist lolliks läinud,” ohkas Karin ja vaatas telefoniekraanile. Oli pühapäeva hommik, 26. detsember 2004. Vaatasin ta kohkunud nägu ja avasin kähku telekas BBC kanali. Chiang Mais elanud Karin jäi selleks aastavahetuseks mulle Bangkokki külla, tema vend õppis Singapuris ja kuulis sel hommikul uudiseid meist varem.

“Tsunami? Tsunami ja Tais, hiidlaine India ookeanis?? Mida? Mis loll nali see on!” ei uskunud me kumbki uudiseid. “Tai on ju maa, mida looduskatastroofid ei ohusta?! Kuidas siis nii? Miks me ei teadnud? Kas peaminister Thaksini satelliidid tõesti laine tulekut ei näinud?” küsisime teineteiselt.

Iga uus uudis suurendas hukkunute hulka. India ookeanis toimunud katastroofi ulatus alles hakkas lahti rulluma.

“Mõtlesin, et laine viis mu poiss-sõbra minema, ta läks hommikul sukelduma ja pärast lainet polnud teda kuskil, ainult segadus, rusud ja murdunud palmid, aga ta kõndis kogu saare läbi, džungli ja kõik ja otsis mind mitu tundi ja me saime lõpuks kokku!” rääkis nuttev šveitslanna Bangkoki 107 FM raadiole esmaspäeval, päev pärast Lõuna-Aasiat laastanud maavärinat ning hiidlainet. Ta lisas, et neil polnud enam alles midagi: ei raha, ei krediitkaarte, ei dokumente, ei lennupileteid, riietest või muudest asjadest rääkimata.

Seotud lood:

Šokk liitis bangkoklased ühtsemaks kui kunagi varem. Minu telefonile tuli sõnum firma kliendilt, itaallaselt Marcolt, kes kutsus kõiki läänlasi verd andma. Kohalik Briti pubi saatis sõnumi, et annetage riideid, tekke ja tualett-tarbeid. Tegin oma riidekapid lagedaks, viisime Kariniga kotid pubi juurde ning seejärel läksime Punasesse Risti verd andma. Seal olid tuhanded taid järjekordades doonoribusside uste taga. Kohalikud läänlased nagu meie, siin haruldasemate A ja AB veregruppidega, juhatati majja, kus järjekord liikus kiiremini. Me ootasime kohati seistes ja kohati istudes edasi liikudes vaid paar tundi.

“Karin, ärka üles,” raputasin raamil lebavat näost lubivalget sõbrannat. Tai medõed kutsusid mind appi teda minestusest välja hüüdma “omas keeles”. Ega ligi poole liitri vere andmine pole naljaasi. Endal mul kadus pilt eest hiljem, suhkruga teed juues. Samamoodi vaikselt näost valgeks minnes kukkusid meie kõrval ka Tai noorikud.

Bangkoklased annetasid kõike, mida oskasid ja suutsid. Tänavatel olid asju täis pappkarpide kuhjad, mida turvamehed valvasid, piletid kõikidesse lõbustusasutustesse olid annetuse võrra kallimad, kõik ööpäev läbi lahtiolevad nurgapealsed kioskipoed võtsid vastu annetusraha valitsuse tsunamiohvrite erikontole. Aga abituse tunne oli meil Bangkokis suur. Miski siin maailmas pole kindel. Vetejumalanna peale, kellele minagi koos kõikide taidega alles novembris andameid viisin, ei julgenud keegi sel detsembrikuu päeval mõeldagi.

Tais oli hiidlaine kõige laastavaim kuulsal Phi Phi saarel, kus vändati viis aastat varem film “Rand” Leonardo di Caprioga peaosas. Aga Krabi ja Phi Phi kandis on randades ja väikesaartel sadu kuurorte ja rannahotelle, kus bangalod otse palmide all mererannas. Kolmekorruselise maja kõrgune hiidlaine tabas ju mitte ainult rannal viibijaid, vaid ka hotellis magajaid, basseinis suplejaid ja restoranis hommikueine sööjaid.

Jõulude ja uue aasta nädal on turismihooaja tipp, isegi kahetärnihotellid on sel ajal väga kallid, maailmakuulsatest butiikhotellidest rääkimata. Nii Phuket, Krabi kui ka Phi Phi on populaarsed just noorte paaride hulgas, nii mesinädalate veetmise sihtkohana kui ka väikelastega jõulu ajal päevitamise kohana.

Kuigi meri käitus imelikult, tõmbus tagasi nagu ei kunagi ühegi mõõna ajal, nii et isegi kalad jäid kuivale, ei osanud keegi Tai India ookeani äärsetes randades arvata, mida see tähendab. Ohtu ega hoiatust ei tuntud ega nähtud. Keegi pole ju Tais tsunamit näinudki! Nüüd võib vaadata internetis turistide tehtud videokatkeid, kuidas päevitajad seisavad Khao Laki rannas, käed puusas, ja vahivad lähenevat suurt lainet. Khao Lakil hukkus kõige rohkem inimesi, nelja tuhande ringis.

Ainsad, kes ohtu aimasid, olid loomad. Tai ajalehtedes ilmus imelugusid tarkadest loomadest. Khao Lakis päästsid elevandid tosinajagu turiste tsunami käest. Elevandiajaja Dangi sõnul olid vandid hakanud nutma, kisendama läbi londi umbes ajal, kui maa Indoneesias mere põhjas värises. Seejärel olid elevandid aina valjemalt kaeblema hakanud ega tahtnud enam piki randa kõndida, turistid korviga seljas. Vahepeal jäid nad tunniks ajaks vait, kuid siis alustasid jälle undamist, samal ajal mäe poole joostes. Elevandiajajad ehk mahouti’d ei suutnud neid peatada. Poolel teel mäkke nägid mahouti’d juba lainet tulemas, mäe poole jooksid ka turistid ja kohalikud.

Muang Kluangis päästsid vesipühvlid terve küla rahva. Hommikul hakkas järsku sajapäine pühvlikari mere poole vahtima, kõrvad kikkis. Seejärel pistis kari müdinal künka poole jooksu. Külarahvas jooksis järel, nad kartsid alguses, et kaotavad kogu karja. Alles siis nägid nad lainet tulemas.

Hiljem leidis Tai meedia ühe vajaliku õpetussõna nn meremustlaste ehk Tai Andamani mereranna pärisrahva folkloorist. See kõlas nii: “Kui meri ootamatult rannast ära kaob, siis tuleb ta väga suurena kohe tagasi.”

***

Tsunami tõttu sai Tais surma kokku kaheksa ja pool tuhat inimest, teadmata kadunuid loeti neli ja ja pool tuhat, kokku kolmteist tuhat inimest. Tais oli võrreldes teiste hiidlaine alla jäänud riikidega vigastatute arv suhteliselt suur — üle kaheksa tuhande inimese. Enamik neist oli kas hotellides või restoranides ning jäid veemassi hoo all kokku kukkuvate betoonseinte vahele hulpima. Hukkunute hulgas oli palju neid, kel kehavigastused nii suured, et nad ei jõudnud vee peal püsida, kuni laine taandus. Tai kuningas Bhumibol Adulyadej tütrepoeg Bhumi Jensen oli üks sellistest Suure Laine ohvritest.

Phuketi saarel sai kannatada eelkõige merega samal tasapinnal asuv turismilinn Patong, mida peetakse ka Lõuna-Hiina meres teisel pool poolsaart asuva seksiturismilinnakese Pattaya koopiaks. Patongis viskas laine bussid ja autod majade katustele, pühkis minema väikelinna kesktänava kogu poodide, restoranide ja go-go-baaride võrguga.

Kannatada said kõik rannaäärsed hotellid, mõned neist kuulsad luksuslike hotellikettide omad. Paremini läks Phuketi hotellidel, mis ehitatud mäekülgedele. Paljud kohalikud ja turistid ronisid terveks pühapäevaks üles mägedele, kardeti teist järellainet. Keegi ei usaldanud, et kohalikud võimud annavad seekord õigeaegse hoiatuse.

Arutasime õnnetust sõprade ja kolleegidega ning siiani ei saa me aru, kuidas võis see hiidlaine liikuda läbi India ookeani ja tabada randu, nii et keegi ühtki hoiatust ei teinud. See laine ei liikunud ju paari sekundiga, kulus oma kolm tundi! Kogu maakera on kaetud kõike jälgiva satelliitjälgimisvõrguga, on merepiir ja selle valve, on laevateede valve… Kuhu jäi hoiatus, kuhu jäi info, et läheneb suur ja surmatoov laine?

Kuigi Bangkokis maa värisemist tunda ei olnud ja katastroofipiirkonnani on ligi tuhat kilomeetrit, vapustas sündmus kõiki linlasi. Bangkoklased armastavad käia Krabil ja Phuketil puhkust veetmas. Paljud kujutasid end ette oma lemmikhotelli hiidlaine saabumise ajal, paljud oskasid end samastada kannatanutega: nii turistidega kui ka turismiäri omanikega.
Ise käisin vaid paar kuud varem muinasjutulisel Krabil. Proovisin ette kujutada, mida oleksin teinud, kui oleksin laine saabumise hetkel olnud kaljusel kitsal Railay rannal.

“Mina oleksin roninud mööda kaljuseina üles nagu sisalik,” teatas Karin veendunult. “Mina poleks hukkunud!” lisas ta.

***

Nüüdseks on tsunami jäljed kadunud. Patong ja Phi Phi kui turismikeskused on üles ehitatud ning taastatud modernsena ning turvalisena. Loodud on tsunamihoiatussüsteem, paigaldatud sireenitornid, evakueerimiskaardid ning -viidad. Phuketi hotellid on kallid ning sinna on võimatu saada broneeringut. Jõuludeks ning aastavahetuseks hüppavad hinnad lakke.

Üks asi jäi mulle tsunamist veel meelde. Mu Tais elamise algusaastatel, 1990ndate lõpus, lugesin Bangkoks Postist pikka artiklit tollaselt Meteoroloogiaameti peadirektorilt Smith Tumsarochilt. Ta kirjutas, et Tai rannikut võib tabada tsunami, ning kutsus valitsust midagi ette võtma. Selleaegne demokraatliku partei juhitud valitsus võttiski midagi ette: nad lasid Smithi lahti, viisid ta mitte midagi otsustavale ametipostile, kus teda peeti mitteametlikuks hulluks.

Vahetult pärast Indoneesia juures merepõhjas 26. detsembril 2004 toimunud maavärinat püüdis Smith korduvalt helistada meteoroloogiaameti juhile. Tema kõnet ei lastud läbi, ta ei saanud tsunami eest hoiatada. Laine tuli ja laastas.