Minu Tai saared: osta mind, osta mind — me oleksime koos käies nii ilusad!

 (11)
Taimaa
TaimaaFoto: Andres Putting

Katkend Annela Laaneotsa raamatust "Minu Tai saared" kirjastuselt Petrone Print.

Soodsad hilbupakkumised kütavad ostuhullust. Head hinnad saavad kainest mõistusest tihtipeale võitu.

Viimasest Estravelleri ajakirjast, mis enne ärasõitu postkasti jõudis, lugesin, et ehkki piletid Taisse on kallimad kui mõnda muusse sooja kohta (näiteks Egiptusesse), on elu Tais soodsam kui Eestis. Eestist soodsam kohapealne elu Tais oli ju ka üks argument, miks just siia lennata otsustasime.

Kui esimeste päevade kulusid vaatan, ei paista häid hindu kusagilt. Nüüd aga, kui oleme jõudnud kaugemale kui turistilõksudest peatänavad, saan nõustuda.

Mu uued rannaplätud maksavad 2,50 eurot. Sellised „mingist taimest“ sisetallaga. Viimati nägin niisuguseid jalatseid müügil Berliini Alexanderplatzi lähedal poes ja kandsin need ribadeks. Nüüd siis, üle kümne aasta hiljem, sain uued. Noorem tütar küll arvab, et need on koledad. Nojah, pidin ostma meesteplätud, sest siinne number 41, mis on naistele saadaolevatest numbritest suurim, mulle jala otsa ei lähe. Tütrele meeldisid kirevad litrite ja lilledega jalavarjud, aga need olid mulle poole kanna jagu lühikesed. Minu uued pruunid näevad ökod välja ja on mugavad.

Kui siin nii palju turiste poleks, tunneksin end oma kasvu tõttu hiiglasena, nagu Hongkongis tundsingi. Olen 178 sentimeetrit pikk. Seal sain rahumeeli piki tänavat üle inimmassi pilgu heita, sest ülejäänud inimesed olid minust lihtsalt niivõrd lühemad. Siin Phuketil aga pigem isegi imestan, sest minusuguseid „suuri valgeid suurte jalgadega põhjamaa naisi“ on siin ju teisigi. Miks siis meie jalanumbritele pole litritega plätusid tehtud? Kas kohalikud tõesti ei taba seda ärinišši? Teine variant on muidugi see, et suurte jalalabadega põhjamaa naised jooksevad siin sulnis ja soojas lõunamaa öös litritega jalavarjudele tormi ja need ongi defitsiit. Ise olen igal juhul oma ökoplätude üle õnnelik, hoolimata tütarde halvakspanust.

Seotud lood:

Küll kiidavad plikad heaks mu uue roosalillelise suvekleidi. Eks nad oskavad juba ka meelitada, sest nemadki said kleidid, mis neile meeldivad. Kolm kleiti, kokku 15 eurot. Eestis selliseid niisuguse hinnaga pole näinud, aga siit nurgatagustest poodidest saaks vast isegi soodsamalt. Aga sellisele kokkuleppehinnale me müüjaga need kleidid seekord kaupleme.

„Võtke see ja see ja see, kolm kleiti, siis saate odavamalt,“ pakub müüja.
„Oot, aga ma seda ei taha, võtaks hoopis selle punase-lillelise siit,“ üritan üht pakutuist välja vahetada.
„Oi-oi, siis seda hinda küll ei saa, vaadake ise, materjal on ju hoopis teine. Kvaliteetsem ja kallim,“ pole müüja vahetusega nõus.
„Aga kui ma selle särgi veel ka juurde ostan, kas siis saab punase-lillelise selle hinnaga, millega te enne ühte neist kolmest pakkusite?“
„Jah, siis saab!“
„Hmm, aga Holgerile see särk ju ei meeldiks,“ mõtisklen endamisi. „Ma ei hakka ju ostma suvalist särki, et kolm kleiti soodsama hinnaga saada. Miks osta lisaks kasutu särk ja kokkuvõttes maksta seetõttu ikkagi rohkem?“

Särk jääb ostmata, kleitidele saan siiski soodsama hinna. „No olgu peale, võtke siis, vaadake, teised juba ootavad, kaua ma kauplen siin teiega. Teie pärast ma nüüd üldse ei teeni.“

Ent peastarvutamise head oskused, saan aru, tulevad nüüd ja edaspidi ainult kasuks. Et liita ja lahutada pakutavaid „selle saate kauba peale, kui neli paari pükse ostate“-kaupu ning selgeks teha, palju ühe ühiku hind siis ikkagi on. Müüjad on meistrid pakkuma oma kaupa hulgiviisil, nii et ostjal kaob ülevaade üksiku ühiku hinnast ja selle tegelikust turuhinnast.

Kleitide ostu tingib tõsiasi, et tüdrukute Eestist kaasavõetud suvekleidid osutuvad olema „raskesti kuivavast“ materjalist. Tai kliima on troopiline, see tähendab niiske. Pesu, mis kodus kuivab sellise temperatuuriga õues paari tunniga, kuivab siin ööpäeva.

Kleitidega on siin üldse hästi, ja muude suveriietega ka. Homme plaanin minna lisaks kahele paarile lillelistele ka roosasid haaremipükse ostma. Kuna ma Aasias väga palju reisinud pole, siis on siit ostetud laiad säärevarjud mul esimesed haaremipüksid. Olen neist täiesti vaimustuses — palju ilusam, kui oleks lihtsalt teksastes käia, nagu me Euroopas teeme. Oma osa mängib siin ka kliima. Eestis on täiesti võimalik käia aasta läbi teksapükstes — kogu aeg on ju „halb suusailm“, nagu me isegi tögame, ent siin on teksadega liiga palav. Isegi võimatu, ütleksin. Haaremipüksid lasevad aga mõnusalt õhku läbi, ja on kenasti mustrilised ja ilusad. Neid pükse on siin muidugi saadaval tuhandetes eri variantides. Nii et küsimus pole mitte selles, kas soetada, vaid selles, millised osta.

Möönan, et kannan siin ka kleite rohkem kui Eestis. Eestis peab ikka hommikul oma päeva läbi mõtlema — kas tuleb päeval kontorist-toast välja minna ning kui jah, siis kas ka jala. Ning kui jala, siis peaks vaatama netist ilmateadet, et kas on ikka soojemat sorti ilm. Või koguni sajab ja sääred saavad märjaks. Ühesõnaga — see ettevalmistus oleks kiirel argihommikul nii aeganõudev, et lihtsam on alati haarata kapist pikad püksid. Siin aga muret pole — ilm on kogu aeg super ja ilusad kleidid ahvatlevad turul: „Osta mind, osta mind — me oleksime koos käies nii ilusad.“

Tüdrukute kleitide arvu ma enam ei teagi. Soodne on. Lihtsalt pole ju mõtet ülearu kokku osta. Ehkki kahtlemata juba on natuke ülearu.

Ainus, mis ostlemisest säästaks, on tarbimisühiskonnavastane maailmavaade. Tõdemus, et riideid pole tarvis nii palju, kui osta tahaks ja jaksaks. Kui Eestis aitab põhimõtetest kinni pidada poodides müüdavate riiete hind, siis siin hinnafaktor puudub. Nii et, tuleb tunnistada, kõigun isegi kogu aeg tarbimisühiskonda eitava vaate ja ostuhulluse vahel. Mõni päev võidab kaine mõstus, teisel päeval pole seda kodus olnud ja naasen tüdrukute rõõmuks taas uue kleidilasuga.