Minu Tšiili: mis sa pirtsutad, ka lamba suguelundid on toit!

 (12)
Minu Tšiili: mis sa pirtsutad, ka lamba suguelundid on toit!
Foto: Ilmar Saabas

"Ma olin 16, kui läksin aastaks vahetusõpilaseks", kirjutab Liisi Lõo. "16aastaselt on inimene enda arvates kõige targem – pole veel kujunenud ma-peaksin-mõtteviisi, täiesti alles on aga ma-tahan-suhtumine.Eestis tundus, et keegi ei saa minust aru. Kuid alles Tšiilis, võõras keele- ja kultuuriruumis, sain tõeliselt teada, mida tähendab, kui keegi ei saa aru ühestki sinu sõnast ega mõista ka sinu käitumist.Sain endale uue pere rahulikus Tšiili linnakeses, kus kõik mitte ainult ei tea kõiki, vaid on omavahel ka suguluses. Oma vahetuspere kaudu ma muutusin. Muutusin nendega sarnasemaks, õppisin nende väärtusi ja tegin need enda omaks. Õppisin, et kõik võib olla teistmoodi ja see ei olegi halb."

Papi on koolist tagasi ja toimetab rõõmsalt köögis. Kööki täidab maksa lehk.
„Mida sa teed?“
„Cocimiento,“ vastab Papi kelmikalt. Ta on tavapärasest rõõmsam.
„Ja mis see on?“ küsin.
„Lammas,“ vastab Papi, „Kõik hea lambast.“
Vastus natuke hirmutab mind.
„Kas me jõuludel siis lammast ära ei söönud?“
„Ei. Mitte kõike.“
„Aaa. Laes on auk. Ma täna leidsin,“ arendan vestlust edasi.
„Hehee. See on seal alati olnud.“

„Lõunale!“ hüüab Papi. Mami asetab salati lauale.
„Leo! Maca! Liisi!“ hüüab Mami.
Õhtusöök podiseb metallpotis.
„Ma tõstan sulle,“ ütleb Papi kelmikalt. Ta on õhinas ja annab mulle tagasi supitaldriku, milles on tuhakarva liha.
„M i l l i s e d lambaosad need on?“ küsin.
„Sisikond,“ ütleb Papi ja särab õnnest.
„Tõesti?“
„See on Papi üks lemmikuid,“ ütleb Mami ja muheleb.
„Näed, see sooniline on südametükk,“ õpetab Leo ja pistab kahvliga lambarupskeid suhu.
„Ja mis tükki sina sööd?“
„Kopsu. See on selline pehme ja libe,“ ütleb ta muigega.
„Proovi. Proovi. Võta see tükk. See on maks,“ utsitab vahetusisa.
Alustan ohutu lambamaksaga, mis maitseb nagu maks ikka. Veidi julgust saanud, proovin ka südant. Sooniline ja lihaseline süda tahab rohkem närimist, kuid maitseb samamoodi kui maks. Söön aeglaselt ja ettevaatlikult, kuid Macarena ja Leo on oma tükid juba lõpetanud ja otsivad potist järgmisi.
„Ma leidsin neeru!“ hüüab Macarena.
„Nähh! Ma oleksin neeru ise ära söönud! Aga ma leidsin peensooletüki!“
„Vedas!“ ütleb Maca.
„Tahad, vahetame?“
Mina üritan samal ajal mäluda kopsutükki, mis meenutab maksamaitselist ja libedat marineeritud seent. Olen suutnud enamuse toidust ära süüa, kuid siiski on taldrikul veel paar tükki.
„Eee… Papi… Mis see on?“ veeretan üht pallikest.
„See on kelluke,“ ütleb ta.
„Mis asi?“
„Noh, lamba kelluke?“
Ma vaatan talle ikka veel otsa.
„Isase lamba munad.“
„Sa tahtsid mulle lambamune sisse sööta?!“
„Need on päris head.“
„Eee… Tahad endale?“
Papi on nõus ja veeretan tšiili lihapalli tema taldrikule.
Edaspidi söön pigem saia.
Papi läheb taldrikuga poti juurde ja peagi leiab ka tema veel midagi meelepärast. Ta pöörab kahvliga ringi ja hüüab: „Ma leidsin peenise!“
Papi istub taldrikuga lauda tagasi ning lamba peenis kaob nagu spagett väikese lapse suhu. Kuulda on pisike lupsatus.
Vaatan õudusega Papile otsa, mis ajab teda ainult rohkem naerma.
„Vaene Liisi. Ilmselt ta mõtleb praegu, kuhu ta küll sattunud on,“ ütleb Maca ja naerab.
„Metslaste perekonda,“ itsitab Papi ja pistab ühe kopsutüki suhu.
Võtan järgmise tüki saia.
„Nädalavahetus on meil ära planeeritud. Me mõtlesime Mamiga randa sõita ja seal lõunatada, siis kui Marco ka tuleb, ja lihavõtete ajal itaalia restoranis käia,“ ütleb Papi.
Maca kiljatab rõõmust: „Restoran Don Primo? Kui lahe!“

Loe veel

Olemegi teel ühte vaimustavasse itaalia restorani, mis asub Araucania maakonnas, meist põhjas.
Kuivanud muruga kaetud küngastest saab peagi aina rohelisem võsa, kuni lõpuks pöörab Papi kiirteelt maha ühele väiksemale rajale, mis viib m e t s a vahele.
Oi, kui ammu pole ma tundnud sügavrohelise metsa hõngu! Avatud autoaknast tungib sisse tuttav jahedus, mida ainult metsas võib tunda. Siin kasvavad isegi sõnajalad. Selle kõrval tundub Pitrufquénis olevat vaid kiviklibu, mille vahel on saledad eukalüptid ja istutatud palmid. Nõudlike eukalüptidega pole palju taimed võimelised koos kasvama.
Papi pöörab taas uuele teele ning mets kaob. Künkad muutuvad tasaseks ja pruuniks. Isegi lehmad on siin kõik pruunid.
„Selle regiooni nimi on Lumaco,“ räägib Papi, „Siia asusid 20. sajandi algul elama itaallased. Paljud tänavanimed ja linnad on nimetatud itaallaste järgi.“ Ma imestan oma vahetusisa põhjatuid teadmisi Tšiili kohta. Võiks arvata, et ta teeb uurimistööd enne iga väljasõitu, kuid neid fakte lendab ta suust igal ajahetkel.
Macarena seletab omakorda: „Siin on ainsana Tšiilis samasugune kliima kui Hispaanias, nii et nad saavad valmistada üht teatud tüüpi sinki. Meile räägiti sellest ülikoolis, isegi tuul on paras.“
Järjekordsed pruunid lehmad kaovad kaugusesse, kui jõuame pisikesse linna, mis näeb välja nagu iga teinegi: madalad majad, puntras elektriliinid, hulkuvad koerad.
Ent Don Primo restoran on tõesti esinduslik. Baarileti tagused riiulid pole täidetud mitte alkoholipudelite, vaid erinevate hoidistega. Laudadel on Itaaliat meenutavad punase- ja valgeruudulised laudlinad.
Kuid itaalia pastaseiklust varjutab vaid üks asi: paastuaeg. Kõik liha langeb meie menüüst ära.
Kelner tuleb viisakalt tellimust võtma: „Ja mida teile?“
Papi vastab: „Oh. Võtaks nii mõndagi, aga liha ei saa ju.“
„Jah, nii see tõesti on. Kuid kahjuks kõik ei pea sellest traditsioonist kinni. Näiteks nagu see laudkond seal,“ viitab muidu viisakas kelner halvustavalt lõbusale seltskonnale ruumi teises otsas.
„Tõsi. Kahju, kui ei peeta kommetest lugu,“ kommenteerib ka Mami.
„Joovad ka alkoholi…“ ütleb kelner justkui poolkogemata.
„Me võtame siis selle taimetoitlase pasta.“
„Liisi, sa võid võtta ju lihaga pasta, kui sa tahad.“
Kõhklen. Kiusatus on suur, kuid mõtlen eelnevale vestlusele ning otsustan õhukesele jääle mitte minna: „Ma võtan ka selle taimetoitlaste oma.“
Justkui saatuse kiuste ripuvad laes õhu käes kuivavad seajalad ning mu selja taga asub minust kõrgem tünn, mille sisse on ehitatud veiniriiul.

Pärast taimetoitlase lõunat kiidab kelner meie valikut ning soovitab käia ka üle tee muuseumis.
Muuseum on pühendatud s i n g i l e.
Just nimelt: seasingile. Alumise korruse seinad on täis pilte ning seal on üles pandud vanaaegsed tünnid, noad ja muu vara. Kuid ülemine korrus on kui saatuse proovilepanek: terve pööning lagi on täis riputatud seakintse. Vaatan neid ja nean paastuaega.
„See on üks parimatest sinkidest maailmas…“ uneleb Maca.
Autosse istudes ohkan sügavalt ja üritan unustada singilõhna pööningul.

Katkend on võetud Liisi Lõo reisiromaanist "Minu Tšiili", kirjastuselt Petrone Print.

LOE KA: