Kaua aega arvati, et keskea kriis esineb üksnes meestel. Mehed uhkustasid sellega — vaadake ja veenduge, kui unikaalsed me oleme! Meil on kriis, teie aga tüütate meid oma lugematute pretensioonidega. Kuid mõni aega tagasi tulid psühholoogid järeldusele, et ka keskeas daamid „langevad” selle kriisi ohvriks. Spetsialistide arvamust mööda kannatab selle all iga kolmas õrnema soo esindaja. Kriis algab kusagil elu keskpaigas (siit ka nimetus „keskeakriis”), so umbkaudu 40-aastaselt. Ometi arvavad psühholoogid, et tänapäeval on kriis tunduvalt noorenenud. Ja nüüd, isegi need, kes on vaid veidi üle 30, satuvad riskigruppi. Mis „elukas” see keskea kriis siis on ja kas sellele saab ka mingit moodi vastu hakata?

Depressioon või kriis: tundke vahet

Kriisiga on nii, et kõik nagu tunnistavad selle olemasolu, ning isegi võivad jutustada sellest, kuidas see piinas elu keskel parimat sõbrannat (sõpra, naabrit, kolleegi jne). Ometi mitte igaüks pole võimeline seda „haigust” endal diagnoosima.

Asi on selles, et enamik inimesi ei saa õieti aru, mis see keskea kriis ikkagi on. Seda aetakse segi kroonilise väsimuse sündroomiga, depressiooni või veel millegi muuga. „Mul on keskea kriis, ” kurdab 30-aastane naine sõbratarile. „Läksime mehega riidu ja ei räägi teineteisega juba nädal aega.” „Mul on ka kriis, ” noogutab sõbratar. „Olen 5 kg juurde võtnud.”

Tegelikult pole ei üks ega teine mingid kriisid. Keskeakriis on eelkõige teadvuse muutus – hakatakse otsima elumõtet, sellega kaasneb sageli soov oma elu ümber seada.

Keskeakriisiga võib kaasneda depressioon, kuid võib ka mitte. Lihtsalt ühel ilusal (või mitte eriti ilusal) hommikul jõuab inimene järeldusele, et on oma elu valesti elanud. Kõik oleks nagu normaalne — töö, perekond, lapsed. Kuid ei, täielikust õnnest jääb midagi puudu. „Pean kiiresti midagi oma elus muutma!” — otsustab kannataja. „Kuni veel on aega!” Ning algab visklemine siia-sinna…

Ühed heidavad oma raamatupidajatöö nurka ning hakkavad muusikuteks või lasteaiakasvatajateks. Teised, adunud, et on liiga kaua kodus istunud, haaravad suvalise töö järele. Kolmandad, vastupidi, loobuvad karjäärist: „Pere, see on elus kõige tähtsam!”

Neljandad sukelduvad müstikasse, psühholoogiasse, religiooni. Viiendad, võttes teismeliselt tütrelt teksad, püüavad meeleheitlikult nooremad välja näha. Kuuendad, teinud hirmsa avastuse, et puusad on laiaks läinud ja laubal kortsud, teevad oma korterist kosmeetikakaupluse filiaali.

Briti teadlased usuvad, et peamiseks keskeakriisi „langemise” põhjuseks on kõrged ambitsioonid. Kõik otsekui läheks hästi, aga sellest on veel vähe, tahaks rohkem — olla veel rikkam, veel ilusam, veel saledam, veel õnnelikum, veel targem… Seda enam, et meile sisendatakse kõikjal, et kaasaegne inimene on lihtsalt kohustatud edukas olema. Kusjuures alati ja kõiges.

Oma „segaseid aegu” elavad kõik erinevalt läbi. Ühtedel möödub see nagu kerge nohu — kurvastavad veidi, nuuksatavad paar korda, et elu pole õnnestunud ning asuvad seda tasapisi muutma. Või… ei asugi, kui mõistavad, et tegelikult nad nii väga halvasti ei elagi. Teised piinlevad pikemalt — vahetavad töökohti, naisi, mehi, sõpru, katkestavad sidemed sugulastega…

Sellel hetkel on nende deviis: „Ehitan uue maailma!” Ja katsuge vaid neid segada…

Välkprogramm kriisist väljumiseks

Keskeakriis võib tabada kõiki. Ometi kinnitavad psühholoogid, et seda pole tarvis karta. Kasvõi sellepärast, et see, nagu kõik teisedki kriisid, läheb mööda. Selle eest aga väljute sealt uuena ja targemana. Ega asjata öelda, et kõige pimedam on enne koitu. Seega pole meeleheiteks mingit põhjust. Isegi kui teie kriis kestab juba kuu aega (või isegi rohkem kui aasta), läheb see ikkagi mööda. Kasutage oma elu kergendamiseks mõningaid nõuandeid.

1. Ärge lugege aastaid ega vaadake tagasi. Kas tunnete, et teie elu on ühele kohale pidama jäänud? Õppige siis rulluiskudel sõitma, golfi mängima, autot juhtima, tikkima, idamaist toitu sööma, mida iganes. Tegelikult astuvad paljud pensionile jäänud eurooplased … ülikoolidesse, et lõpuks omandada oma unistuste eriala. Teie aga olete neist ju tunduvalt noorem. Liikuge edasi — see on ainus võimalik kriisivastane programm!

2. Rääkige oma heitlikest tujudest endast vanematele kaaslastele. Nemad on selle tee juba läbi käinud ning teavad oma kogemustest, et kurvastada pole mingit mõtet. Ümmargused tähtpäevad ja juubelid tekitavad peokangelastes tavaliselt kurbust. „Mida küll teha inimesega, kes esimesena tuli selle peale, et sünnipäevi tähistada? Tappa!” — hüüatas elu keskpaigani jõudnud Mark Twain.

George Bernard Shaw aga kinnitas, et üksnes tobu võib tähistada aastaid, mis teda surmale lähendavad. Mis siis ikka. Ka must huumor on hea vahend keskeakriisi vastu. Humoristid naljatavad, et keskiga on iga, kus inimese ainus sünnipäevasoov on, et seda päeva talle meelde ei tuletataks.

Aga eilne päev, kui olite veel 39 või 35, ei erine ju tegelikult mitte millegagi tänasest. Hallid juuksed pole pähe ilmunud üleöö, teie nägu pole kortsuline kui ahjuõun, te olete terve ega ole paksuks läinud, ning üldse näete välja kümme aastat noorem. Milleks siis selline leinameeleolu?

3. Ärge lükake homse peale oma unistusi ja soove. „Kolmekümneselt hakkame esimest korda mõtlema, kuidas koguda varandust, viiekümneselt pole meil aga endiselt sentigi hinge taga. Vanaduse saabudes hakkame ehitama ning sureme enne, kui maalrid jõuavad viimistlusega peale hakata,” — imestas inimeste lühinägelikkuse üle prantsuse filosoof Jean de La Bruyėre

Ärge sisendage endale, et kui lapsed suureks saavad, siis lähete spordiklubisse, kõigepealt teenite raha korteri jaoks, pärast lähete aga Kanaaridele… Juba Jonathan Swift nägi siin pettumuste põhjust:„Vaid vähesed elavad tänases päevas, enamus valmistub hiljem elama.”

Edasilükatud elu sündroom on hirmus asi. See tekitab karmi kriisi keskeas — tunde, et parimad aastad on möödunud tühjalt ning jätnud meid kasutamata võimaluste lõhkise küna ette minevikku taga nutma.

4. Püstitage enda jaoks reaalsed eesmärgid. Võimalik, et tütarlapsena unistades nägite end tähistamas oma 30. sünnipäeva ookeanijahil oma miljardärist mehe seltsis. Ja nüüd, koorides kartuleid salati jaoks oma viieruutmeetrilises köögis tunnete end Tuhkatriinuna, kes ei suutnudki oma tähetundi ära oodata… Aga kas tasub siis lapselike fantaasiate pärast oma elu rikkuda?

5. Ärge püüdke end võõraste standardite järgi seada. Kui teil miski puudub, näiteks auto, siis see ei tähenda veel, et teie sotsiaalne staatus on alla nulli ning teil pole midagi, mille pärast ennast austada. Mõelge järele, võib-olla isiklik transport polegi teile nii väga vajalik– äkki on taksoga mugavam?

Raske kriis võib alata ka pärast ebaõiglasi etteheiteid, mida mõni lähedane teinud on. Tegelikult võib teistel inimestel olla hoopis teine väärtuste skaala. Nende jaoks on ehk oluline väline rikkus ning teie kaks kõrgemat haridust, hiilgav karjäär, stabiilne abielu ning oskus paigutada raha mitte kinnisvarasse, vaid reisidesse, mida te kogu perega ette võtate, et maailma näha, ei maksa nende silmis midagi. Lähedaste rahulolematus pole põhjus, et lugeda oma elu ebaõnnestunuks.