Mis on laiskus ja kas sellega peab ikka võitlema?
Oleme harjunud, et aktiivsus on sotsiaalselt heaks kiidetud käitumine, passiivsus on aga hukkamõistu väärt. Juba lapsepõlvest peale sisendatakse meile, et laiskus on pahe, et just töö on inimese loonud ning just seetõttu peame käsi rüppe laskmata kogu aeg töötama.
Tänapäev on tõepoolest ambitsioonikate ja hüperaktiivsete inimeste aeg. Arvatakse, et peab pidevalt midagi tegema — arendama projekte, planeerima, organiseerima, suhtlema. Sellise „partituuri“ puhul ei ole pause ette nähtud, ning kohe, kui tekib „aken“, hakkame muretsema ning püüame endale kiiresti tegevust leida.
Ega asjata pole viimasel ajal tekkinud ütlus: „puhkepäevade neuroos“. Ja kui siis tekib tunne, et äkki ei tahagi midagi teha, suhtume sellesse kui ohtlikusse sümptomisse, peaaegu et haigusesse. Ning otsekohe üritame oma isikliku laiskuse eest põgeneda, sellest vabaneda, terveks saada.
On aga täiesti võimalik, et laiskus pole mitte lihtsalt „mittemidagitegemise“ seisund, vaid hoopis meie teadvustamata
vastuhakk, kaitsereaktsioon, omal kombel vihje, mille saadab meile meie alateadvus.
„Laisad“ vihjed
Ressursside kokkuhoid. Vahel on soov mitte midagi teha füüsilise või psüühilise ülekoormuse tagajärg. Meie organism keeldub allumast, see tähendab, ta hakkab end kaitsma, hingetõmbeaega nõudma. Äkki tekib ületamatu tahtmine vedeleda diivanil ja lugeda lihtsalt raamatut, lobiseda sõpradega telefonitsi, istuda interneti jututubades või äärmisel juhul lihtsalt magada — oh õudust! — päeval. Siis aga tekib süütunne ning me üritame jõudu pingutades kõik tasa teha. Seejuures halveneb järsult töö kvaliteet. Samas kasvab rahulolematus iseendaga, mis aga omakorda põhjustab efektiivsuse languse — tekib suletud ring.
Selliselt annab passiivsus meile teada, et me ei unustaks oma pöörases elutempos anda endale puhkust. Organismile ei meeldi, et teda halastamatult ekspluateeritakse, ta „maksab kätte“ haiguste näol. Seega oleks targem teda kuulda võtta ning vahel alla anda oma laiskusele, mis piirab meie liigset aktiivsust.
Lõdvestu!
Passiivsus on hea selle poolest, et päästab stressist. Terve nädala tuleb täita kellegi käskusid, kohaneda oludega, tallates jalge alla omad isiklikud soovid. Seetõttu tuleb mingitel hetkedel teha just seda, mis nimelt sinule meeldib.
Inimesed maksavad palju raha, et lennata „imekaunisse kaugusesse“. Tegelikult ei tasu nad mitte lennupileti ja lõunamaa randade eest, vaid võimaluse eest lõdvestuda. Et mitte varahommikul asemelt karata ja süüa teha, vaid vahetada hall kontoririietus lillelise seeliku vastu ning rahulikult uneleda lainete laulu kuulates. Aga kes keelab seda kõike kodus teha? Võib korraldada endale „koormusevabad“ päevad ja teha vaid seda, mis just pähe tuleb.
Ära kiirusta!
On inimesi, kes enne, kui midagi tegema hakkavad, võtavad kaua hoogu. Teistes tekitab see kohati närvilisust. Ometi võib selline passiivsus olla täiesti õigustatud. Me tunneme alateadvuslikult, et on võimalik leida palju efektiivsem tee eesmärgi saavutamiseks. Kui aga oleme koormatud ja töötame täistiirudel, oleme „suletud“ ega suuda märgata puude tagant metsa. Ja just siis tuleb appi passiivsus, mis pidurdab meid, tõmbab töö juurest eemale, aitab ümber mõtestada juba maalitud „pildi“ ning tuua korrektiive meie edasistesse tegevustesse. Me ei torma, kui aga valik on tehtud, hakkame tegutsema kiiresti ja suure efektiivsusega.
Ürita mõista, mida sa vajad
Me muutume laiskadeks ja passiivseteks siis, kui meil puudub motivatsioon. Miks? Sest sügaval hingepõhjas tunneme, et läheme kuidagi vales suunas ja teeme midagi nagu valesti. Põhjusi võib olla mitmeid, kuid sageli me lihtsalt ei taha täita võõraid soove, mis meie omadega vastuolus on. Me pole valmis raiskama nendele oma energiat, jõudu ega närve. Sel juhul on laiskus omamoodi indikaatoriks meie tõelistele eesmärkidele.
Kui aga oleme millegagi tõeliselt tegevuses või vajame kindlalt midagi, ei tule meile pähegi öelda: „ma ei viitsi“. Meie tõeliste soovide realiseerimiseks jätkub meil energiat küllaga. Tuleb välja, et laiskus aitab meil välja selgitada olulist ja teha seda, mis on tõepoolest hädavajalik. Sest tegelikult teame üksnes meie ise, kuidas õigesti kulutada oma elu tunde ja minuteid.
Loomingu ja enesemääramise allikas
Osadus maailmaga. Managem silme ette imekaunis kevadhommik. Väljume kodunt ja meid täidab suur tegutsemistuhin. Hingame sisse kevadist õhku, imetleme päikese mängu lehtedel. Tunnetame, et oleme osa sellest imekaunist maailmast. Ja mida me sel hommikul ka ei teeks, tajume selles kõiges mõtestatust.
Paraku juhtub seda harva. Tavaliselt ei ole meil muljeteks lihtsalt aega. Raamatuid me üksnes sirvime, kohvi joome kiiruga, telefoniga räägime jooksu pealt ning küsimusele: „Kuidas sul läheb“, vastame nagu tavaliselt: „Normaalselt, torman nagu orav rattas“.
Selline igapäevane palavikuline tegevus ei loo midagi uut — see vaid taastoodab seda, mis juba olemas on. Enamgi veel, see segab toimuva mõtestamist ning pidurdab ja lämmatab lihtsalt sinu loomingulist alget.
Hea mõte ei sünni „nupule vajutamisest“. Me saame selle kingituseks just siis, kui peatume ja vabaneme — kui magame, uitame niisama, fantaseerime ja unistame. Nendel hetkedel vaikib meis kõigis elutsev sisemine tsensor, kes sunnib üldkasutatavaid norme täitma. Me väldime seda tsensuuri ning otsekui autasuna selle eest külastab meid inspiratsioon ja kirgastumine.
Vaikuse hetk. Neid, kes armastavad „peatuda“ ning käituda äraootavalt, kahtlustatakse sageli selles, et nad pole võimelised tegutsema, et nad alluvad võõrale tahtele. Samas peetakse aktiivset inimest vabaks ja suurt potentsiaali omavaks. Sageli juhtub aga just vastupidi. Inimesed, kes otsekohe viskuvad tegevusse, teevad seda sellepärast, et nad pole võimelised vastu pidama olukorra pingelisusele. Näiteks, niipea kui vestlusse sigineb paus, hakkavad nemad otsekohe rääkima. Nad ei talu määramatust ning vaikuse hetkedel tunnevad end halvasti ja ebakindlalt.
Inimene aga, keda teised peavad passiivseks, võib arendada laialdast tegevust just sellepärast, et ei kiirusta. Ebamäärases olukorras on ta võimeline rahulikult ära ootama, tal on aega, et hinnata hetke võimalusi. Selline käitumine võib osutuda palju sõltumatumaks kui kiirustav tegevus. Tuleb välja, et eelised on just sellel, kes ei visku otsekohe olukorda trotsides aktsiooni, vaid annab endale aega läbi tunnetada, teadvustada, ning alles pärast seda „astub võitlusse“.
Meil on raske välja kannatada olukordi, milliseid me ei suuda juhtida. Tahaks hoida oma elu kindlalt oma kätes, et selle iga aspekt oleks allutatud meile. Selle asemel aga, et tormata kõikvõimsuse illusiooni järel, tasuks tunnistada: jah, on olemas asju, mida me ei suuda ise juhtida. Loobumine „absoluutsest võimust“ on meile omal kombel toeks. Samuti kannab vesi endaga inimest, kui too laseb end lihtsalt lainetel juhtida. Reeglina läheb põhja see, kes hakkab paanitsema. See aga, kes usaldab stiihiat ja teab, kuidas sellega ümber käia, hoiab end kindlalt pinnal.
Dialoog laiskusega
Millistes suhetes on siis omavahel tegutsemine ja tegevusetus, aktiivsus ja passiivsus? Tegutsemine ei ole tegelikult mõeldav ilma tegevusetuseta. Kui me näiteks midagi otsustame ning valime plaani, siis keeldume tahtmatult lugematust hulgast teistest variantidest. On võimatu ühel ja samal momendil tegeleda joogaga ja minna kinno, töötada keskendunult teksti kallal ja lugeda oma elektronposti. Tuleb välja, et aktiivsus ja passiivsus on nagu jing ja jang — ühe medali kaks poolt.
Seega on laiskus meie kaitsja ja abiline. See aitab meil järgida oma intuitsioone, annab vihjeid, mida ja kuidas teha, sunnib meid aega maha võtma, peatuma, vaatama endasse, mõtlema oma elu üle järele ja võimalik, et selles ka midagi muutma.
Jah, oleme need, mida me teeme. Aga ka need, mida me ei tee, oleme samuti meie. Võib-olla peaks üritama mõista, millest räägib meie laiskus? Selleks aga tuleks endale esitada mõningaid küsimusi. Mida ma ei taha teha? Mille vastu protesteerib minu organism? Mida ma kaotan, kui ei hakka tegema seda, mida ma praegu ei taha teha? Ja vastupidi, mida ma võidan? Kui vastata ausalt nendele ja teistelegi küsimustele, võime üsna palju endast teada saada ning asuda tegutsema iseenda huvides.
Allikas: Psihhologija, juuni 2012
