Mitmekordselt lahutatud naine: minu usk suhetesse ja armastusse ei ole vähenenud!
Olen vahel isegi ahastusega pidanud nentima, et ma tõesti pole tahtnud ühte või teist kogemust uuesti läbi teha, mis end jälle mu ees lahti on rullinud.
Iga mõne aja tagant ilmutab end mõni vana teema, millele on lisandunud mingi uus nüanss. Nagu koolis — 7. klassi lõpus võib tunduda, et keemia on nüüd selge, aga järgmine aasta ütleb õpetaja, mõne kurvastuseks, teise rõõmuks, et on ju veel „see“. Hakkame otsast pihta ning kooliaasta lõpuks oleme taas justkui mäele jõudnud. Järgmisel sügisel kordub aga kõik uuesti.
Just nagu koolis, pole meil ka elus nende täiendustega kordusõppuste eest pääsu. Usun, et hing on siia ilma kehastunud kindla kavatsusega kogeda ning saab seega alati oma tahtmise. Hing ei plaani ehk kogeda üht või teist konkreetset sündmust, vaid mingit tunnet või tundejada. Sellepärast tajumegi samu sündmusi täiesti erinevalt. Üks hing võib olla plaaninud kogeda võimalikult palju imestust, mistõttu tabab seda inimest justkui palju üllatusi ja ootamatusi. Mõni teine kehitab sama kogemuse peale võibolla ükskõikselt õlgu ega imesta sugugi. Teine hing on tulnud kogema lõbu. Ta leiab elu olevat üsna naljaka ka seal, kus mõnel teisel nutt kurku tõuseb. Kolmas on tulnud kogema eneseteostust. Tal paistab olema vankumatu järjekindlus oma soovide teostamisel. Esimene vaatab kolmandat imestusega ja teisele teeb viimase jäärapäisus nalja.
Vaatamata konkreetsetele elusündmustele paistab meie ülesanne olema jõuda taas tunde või tunnete jadani, mille kogemist hing endale soovinud on. Nii võibki tunduda, nagu satuksime ikka ja jälle sarnastesse olukordadesse.
Olles mingi suure katsumuse edukalt sooritanud ja õppetundide kordusmustrile pihta saanud, võime end tunda karastunu, tugeva, targa ja kogenuna. Tunneme, et oleme valmis. Valmis astuma järgmisele tasemele ning rinda pistma järgmise katsumusega samal teemal.
Minu lemmikteema on suhted ning mul on olnud õnne pidada erinevaid suhteid. Igaühest neist olen õppinud midagi hindamatut. Minu noorelt sõlmitud abielu õpetas mulle iseseisvust. Astusin põhimõtteliselt isakodust otse mehe katuse alla ja kui see suhe oleks olnud ilus, poleks ma võibolla iseseisvaks saanudki. Oleksin võibolla jäänud sõltuvaks mehest ning kaassõltuvaks tema nõrkustest. Aga ei, see suhe oli nagu igapäevane külm dušš, mis tõmbab hinge kinni vaatamata sellele, et tead, et see jälle tuleb.
Lahutades uskusin, et olen lõpuks iseseisev. Justkui olingi. Püüdsin seda igal võimalusel näidata ja kinnitada. Tegelikult tuli see mul suhteliselt hästi välja. Kuni mu ellu saabus uus mees. Taas tõusis esile mu emotsionaalne sõltuvus. Olin küll argieluliselt iseseisvunud, kuid emotsionaalse õppetunni olin ära õppinud vaid poolenisti. Olin õppinud ära lahkumise, aga mitte seda, kuidas olla paremini koos. Klammerdusin jälle nii mehe kui ka oma ootuste külge ega osanud lasta tal ega endal olla. Mida rohkem klammerdusin, seda jõulisemalt püüdsin samal ajal oma iseseisvust säilitada. Olin endaga konfliktis. Kippusin domineerima ja olin jäik, kuid samas nõudsin hellust ja armastust. Ilmselgelt asi ei toiminud, olime mõlemad rahulolematud ning kuna lahkumine oli mulle selge, tegin seda taas.
Olles nüüdseks kaks pikemat suhet maha pidanud, tundsin end ühest küljest üsna kogenuna, teisest küljest sain aru, et mõlemad suhted olid ju olnud edutud. Ühtteist olin õppinud, aga seda mitte, kuidas suhtes hoida õnne, armastust ja rahu.
Olin siiski valmis uuesti proovima. Teadvustasin eelmiste kordade möödalaskmisi ja vajakajäämisi, lugesin, mõtisklesin, arutasin, kuulasin teiste kogemusi ja püüdsin neist õppida. Uskusin, et olen valmis. Järgmine suhe ei saa ju olla kardinaalselt teistsugune! Suhtes on ikkagi kaks inimest, kummalgi on oma ajalugu, pagas, ootused ja lootused. Avatult suheldes, mõista püüdes, arvestades ja armastades peaks suhtest asja saama.
Kuid ükski järgmine katsumus pole eelmisest vaid sammu võrra keerukam. Siin on pigem tegemist astendamise laadse tehtega. Samm on sama suur kui 5-kilomeetrise sörgitrenni baasilt poolmaratoni või isegi maratoni jooksma minna. Võibolla oleme valmis ja suutelised pingutama varasemaga võrreldes kaks korda rohkem — seda suudame ette kujutada, kuid elu nõuab enamat. Elu nõuab alati rohkem, kui oled valmis andma, rohkem, kui on anda.
Kui see järgmine mees tuli, tõusis pinnale taas minu emotsionaalne stabiilsus, kuid sedapuhku hoopis teise nurga alt ja palju sügavamalt. Seisin pidevalt silmitsi olukordadega, kus ma ei saanud isegi aru, mida tundsin, rääkimata tunnete tekkepõhjuse mõistmisest. Pea igapäevaselt läbi elatud sündmused kutsusid esile võõraid tundeid võõras jadas. Mul oli tegemist, et üldse toimuvale pihta saada. Eelneva kogemusega tunnetega toime tulekust polnud midagi peale hakata. See oli nagu kivikirves kohas, kus vaja oli hoopis teemantpuuri.
Nägin vaeva, et saad aru nii endast kui ka mehest. Vahel see õnnestus, vahel mitte. See suhe oli tohutult intensiivne. See sundis mõlemaid pingutama rohkem, kui oleksime osanud ette näha. See arendas meid rohkem, kui oleksime osanud kokku saades arvata. See andis meile enam, kui oleksime eales osanud ühest suhtest soovida.
Olukorrad läksid aste-astmelt raskemaks, olime pidevalt tundmatul maal, kaugel oma emotsionaalsest mugavustsoonist. Me ei pidanud sellele tempole ja survele vastu. Otsustasime minna eri teed. Mis seal ikka, lahkuminekus olin ju kogenud! Aga ka siin oli elul mulle varuks palju rohkem, kui ma valmis olin.
Mu usk suhetesse ja armastusse ei ole vähenenud. Usun, et on võimalik luua kestlikke ja rahuldust pakkuvaid suhteid ning usun ka enda võimekusse seda teha. Mõistan, et üks oluline teema minu hinge jaoks siin kehas on õppida ennast suhetes alal hoidma, leidma emotsionaalset ja vaimset stabiilsust enda seest. Arvan, et olen valmis seda uuesti suhtes katsetama. Kuid tean ka, et elu nõuab alati rohkem, kui see, milleks valmis olen.
Suurseminar “Südametee ja hingelood” toob lavale tuntud eesti naiste seni jagamata lood. Seminar toimub 16. novembril Tallinnas Vabal Laval ning on mõeldud ainult naistele ehk seminar naistelt naistele.
Rahva ette astuvad kaunid ja vägevad eesti naised, nende hulgas endine esileedi Evelin Ilves, von Krahli teatri rajaja Kristina Paśkevicius, võimaluste kuninganna Kaidi Karilaid ja paljud teised.
Osa piletitulust annetatakse MTÜ-le Naiste Tugi- ja Teabekeskus.
