Mmm, see magus suudlus

Kui järele mõelda, on suudlemine üsna eemaletõukav tegevus. Selles on teise inimese sülge ja võib-olla toidujäätmeidki. Eksperdid ütlevad, et suudlemise ajal kandub ühest suust teise tuhandeid baktereid. Arstid on leidnud, et just nende bakterite sattumisel teise organismi võivad tekkida sellised haigused nagu meningiit, herpes ja mononukleoos ehk rahva seas tuntud kui suudlemistõbi.

90% elanikkonnast suudleb

Nii kinnitavad antropoloogid. Enamik ootab oma esimest romantilist suudlust ja mäletab seda terve elu. Suudlusi on erinevaid: vanemlik suudlus lapsele, usukummardajate suuandmine ususümbolile ning armastajate suudlus teineteisele. Mõned suudlevad isegi siis, kui lennuk on õnnelikult maandunud. Kuidas on kujunenud nii, et üks väljendus — suudlus — on asendamatu nii paljudes olukordades: kiindumus, lein, austus ja millegi tähistamine. Keegi ei tea kindlalt, aga arvatakse sedagi, et suudlus sai alguse emadelt, kes lindude eeskujul oma lapsi toitsid. Pärast imetamist näris ema toidu korralikult läbi ja andis selle oma suuga lapse suhu. Kui laps hakkas tahket toitu sööma, suudles ema last lohutuseks ja kiindumuse märgiks.

Eelneva järgi võib öelda, et suudlus on õpitud tegevus, mis on kandunud põlvkonnalt põlvkonnale. Me suudleme, sest nii on teinud meie esivanemad ja nii teevad kõik ümberringi. Selle teooriaga kaasneb üks vastuolu: vähestes kaasaegsetes põliskultuurides toidavad emad oma lapsi siiani linnu kombel ja suudlemine jõudis nendeni Lääne kultuuri eeskujul.

Keemilised ühendid, mis tekitavad tundeid:

Teised uurijad usuvad, et suudlus on instinktiivne, tuues näiteks Kongos elavad bonobo ahvid, kes on inimesega väga sarnased. Bonobod suudlevad omavahel väga sagedasti. Vaatamata oma soole või sotsiaalsele staatusele suudlevad bonobod, vähendamaks pinget pärast võitlust, toetamaks üksteist ja loomaks sotsiaalseid liite. Mõnikord suudlevad need ahvid ilma põhjuseta, lihtsalt hea pärast. Nii väidabki osa uurijatest primaatide näitel, et soov suudelda on instinktiivne.

Mitme teise loomaliigi esinadajatel on täheldatud käitumist, mis meenutab suudlemist. Paljud imetajad lakuvad üksteise nägu, linnud puudutavad teineteise nokka ning teod hellitavad partneri tundlaid. Mõnel juhul loomad pigem hoolitsevad nii üksteise eest. Teisel juhul tunnevad loomad selgelt partneri näol või suus asuvatest näärmetest erituvat lõhna. Nii annab loom märku usaldusest ja kiindumusest või on liidu loomise märgiks.

Suudlemise kasu

Kuni pole siiski päris selge, kuidas ja miks suudlemine alguse sai, on kindel üks: romantiline suudlus mõjutab paljusid inimesi väga sügavalt.

Psühholoogiline vastus sõltub sinu emotsionaalsest ja mentaalsest seisundist ehk sellest, millised on sinu tunded konkreetse inimese vastu. Suudelda kedagi, keda ihaldad, tugevdab kiindumuse ja meeldimise tundeid. Kui suudled kedagi, kes sulle ei meeldi, või suudled vastu tahtmist, on vastus suudlusele hoopis teistsugune.

Sinu keha reageerib suudlusele füüsiliselt. Enamikule meeldib, kui neid silitatakse ja see ongi osa vastusest suudlusele. Suudlus mõjutab kõike — alates verest kuni ajuni välja (vaata kastikes).

Kui suudled, siis adrenaliin, serotoniin, dopamiin ja oksütotsiin tormavad läbi su keha. Koos endorfiiniga loovad nad suudlemise ajal eufooriatunde. Lisaks suureneb sinu pulsisagedus ning veresooned laienevad, nii saab sinu keha rohkem hapnikku.

Milline imepärane lõhn!

Mõnes kultuuris hõõruvad inimesed suudlemise asemel üksteise nina või põski. Antropoloogid ütlevad selle kohta, et nn Eskimo suudlus tuli inimestelt, kes tunnevad partneri näol lõhna nii, nagu teevad seda loomad.

Kultuur, kus üles kasvad, mängib suurt rolli suudlusesse suhtumises. Enamikus Lääne ühiskondades oodatakse ja nauditakse suudlust. Ühiskond, kajastus meedias ja paljud teised sotsiaalsed tegurid võivad suuresti mõjutada sinu suhtumist suudlemisse. Need tegurid ei loe ainult romantilise suudluse juures. Seega, kui ema musitab lapse sinikat, et laps tunneks end paremini, siis nii psühholoogiline, füüsiline kui ka sotsiaalne tegur etendab olulist osa, kuidas sellisele tegevusele reagreetitakse. Sama on sõpradevahelise, usklike või õe-venna suudlusega.
Kuigi platooniline ja romantiline suudlus on erinevad, siis on neil üks ühine näitaja: mõlemad on inspireeritud mõttest tekitada head ja positiivset emotsiooni.

Kes ei suudle

Kaasaegsed uurimused on näidanud, et maailma kõikides kultuurides suudeldakse. Antropoloogid ja etnoloogid seevastu väidavad, et üksikutes Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika kultuurides peetakse suudlemist vastikuks ning ei suudelda üldse. Teised uurijad aga leiavad jälle, et võib-olla võetakse seal suudlemist kui väga isiklikku toimingut ja nii sellest ka ei räägita, veel vähem demonstreeritakse. Suudlevad, aga ei räägi sellest.

Allikas: Howstuffworks