Montreali deemonid: "Ma kugistan selle naise täna alla!"

 (4)
Montreali deemonid: "Ma kugistan selle naise täna alla!"
Scanpix

Katkend Justin Petrone raamatust "Montreali deemonid", kirjastuselt Petrone Print.

Pimedast trepist alla, alla, alla, klubi võlvitud söögitorru, valju müra ja pehme punase valguse poole. Les Breastfeeders ilmub nähtavale, kui ma ostan meile pileteid ja annan üleriided riidehoidu. Klubi on ehitatud vanasse keldrisse, millel on punaselt kumavatest tellistest võlvlagi. Muusika on väga vali. Laulja on keegi modiülikonnas ja biitlite soenguga noor kutt. Aga ta ei laula nagu Paul McCartney. Ta laulab rohkem nagu hunt, kel saetakse mune maha. Ta kriiskab, huilgab, liigutab mängides jalgu, otsekui tantsiks šimmit nagu paigal kõndiv marionett.

Samal ajal kui laulja klähvib, uurib naissoost kitarrist oma akordivahetusi mõtlikult teadlase süvenemisega ning laulab taustaks lopsakaid harmooniaid, venitades „oo-jee“ ja „aa-haa“. Trummaril on lihtsalt tore olla, tema tümitab ja vehib kätega nii, nagu oleks ta mõnes seitsmekümnendatest pärit laupäevahommikuses multifilmis. Bassimängija seisab nurgas ja õõtsub küljelt küljele nagu kõik bassimängijad, teine kitarrist etendab lava teises servas tuuleveskit, kuid näeb muidu tüdinud välja ja vahib rahva kohale lakke, otsekui mõtleks poliitikast või religioonist.

Ning siis on see tüüp tamburiiniga. Tal on pikad juuksed, kõrvas piraadi moodi võru, särki pole tal seljas ja õlgadel on tal karusnahkne boa, ning ta viskleb oma soonilise kehaga kõikjal üle lava go-go-rütmi kõuekõmina ja popsuvate kitarrikäikude ja laulusõnade saatel, millest ma ei saa aru. Tamburiinimängija liigub lavaservale ja raputab oma tamburiini publiku nina all, siis aga ründab teda küljelt laulja oma modiülikonna ja meekarva Rickenbackeri kitarriga, lips tehistuules lehvimas. Rahvamass on tihe ja jõhker. Naised ja mehed paistavad ühe koha peal sörkivat, hüppavad üles ja alla. Mõned daamid on justkui kurjast vaimust vaevatud: nad on särgid seljast visanud ning nende väiksed valged rinnad põrkavad müra sees ringi, nad on oma käed püsti tõstnud ja vehivad juustega. Kui valgusvihk läbi pimeduse tõuseb ja langeb, on selles näha juukseid. Rahvahulga keskel aga seisab keegi redeli otsas, päikeseprillid ees ja vihmavari käes.

„Mis selle loo nimi on?“ karjun ma Gabrielle’ile, kes samuti nüüd ühe koha peal tantsib.
„„Danser sur ma tombe“,“ karjub ta vastu.
„Mida see tähendab?“
„See tähendab „Tantsi mu haual“.“

Bänd mängib edasi ja higi hakkab mööda mu selga alla voolama. Veel üks lugu ja mu kaenlaalused on läbimärjad. Kas see tuleb muusikast või sellest, et ma pole rohtu võtnud? Mu käed on pärastlõunast peale pisut värisenud, iga ootamatu sündmus käib mulle närvidele, kuid selles keldris, kus mind pommitatakse müraga, tundub, et kogu mu keha tuksleb selle salapärase elektrivoolu käes.

Ning kui ma kuulen neid hõikumas „danser sur ma tombe“ veel sada korda, suudan ma mõelda vaid Lili peale ja sellele, et huvitav, kas ta maeti maha või kremeeriti. Mõelda, tema kuum keha seal ahjus või mulla alla aetud! See meenutab mulle üht unenägu, mida ma kord nägin. Unenäos ärkasin pimedas üles, kobasin ringi, leidsin toosi tikke, tõmbasin ühe põlema ning avastasin, et olen kirstus mulla all, elusalt maha maetud. Röökisin ja röökisin ning kraapisin kirstukaant, kuid sellest polnud kasu, sest minuga oli jokk. Seda unenägu nägin arvatavasti lapsepõlves. See tundub mulle nii vanana, otsekui oleks see mingist eelmisest elust. Kuid see on jäänud minuga. Üks kõige hullemaid unenägusid, mida ma olen kunagi näinud.

Kitarrisoolo ajal ronib tamburiinimängija publiku sekka ning raputab oma kellukestega puust rõngast, rahvas aga koguneb tema alla. Siis tõstetakse ta õhku ning ta hulbib Montréali hipsterite sõrmeotstel nagu heitlast Atlandi ookeanil.

„Johnny, see on mu sõber!“ hüüab Gabrielle, kui sõrmed mehe meie ette kannavad.
„Rõõm tutvuda!“ röögin ma üle muusika.
„Rõõm, rõõm!“ möirgab ta, haarab korraks mu käest, ja juba viib rahvahulk ta eemale.
Kui bänd loo lõpetab, läheb Gabrielle’i sõber lavale tagasi, rabab lauljalt mikrofoni ning hakkab prantsuse keeles ropendama.
„Mida ta räägib?“
„Ta ütleb, et me ei rõkka piisavalt valjusti.“

Loe veel

Keegi rahva seast karjub seepeale Johnnyle ilmselge „käi putsi“ prantsuskeelse ekvivalendi. See seilab üle meie peade nagu rakett ning tabab teda otse silmade vahele. Johnny vastab sellele järjekordse mahlakate prantsuskeelsete roppuste tiraadiga. Kui laulja kõlas nagu hunt, kel saetakse mune maha, siis tamburiinimängija vannub nagu vares, kellele on voolu all juhe persse pistetud. Ta lausa leegitseb rõveda kõlaga sõnadest. Prantsuse keel pole just alati kaunis, mõtlen ma. See ei ole Pariisi elegantne kõla, oo ei, see on rentsliava, hauakambri hääl. See on mürk, nagu muusikapoe müüja ütles. Kõik Montréali suitsukonid ja tühjad õllepudelid ja räpp ja higi, kõik see tuleb täna õhtul välja tolle poolalasti mehe suust. Ülejäänud bändiliikmed vaatavad lihtsalt pealt. See paistab neid lõbustavat. Paul McCartney moodi laulja joob pudelist vett. Naiskitarrist-teadlane timmib kitarri, pilli pikk kael sobib täpselt tema teravate rindade vahele. Tüdinud kitarrist sirutab käsi. Trummar ja basskitarrist ajavad juttu. Ning Johnny lõugab nagu mingi kuradi elektritoolile sattunud lind, laseb tamburiini hoidva käe küljele rippu ning hakkab teisega oma triibuliste pükste lukku lahti kiskuma. Rahvas hakkab seepeale huilgama, sest teab, mis nüüd järgneb. Ja kui Johnny kraamib oma lõdva tilli lagedale ning raputab seda publiku poole ja kuristab mikrofoni veelgi prantsuskeelseid vandesõnu, toimub otsekui helide plahvatussari, kuna kolmandik publikut vilistab, teine kolmandik ahhetab ja ülejäänud karjuvad maha. Aga Johnny muudkui liputab ja röögib roppusi. Ka tema on ilmselt kurjast vaimust vaevatud! Ma arvan vähemalt. Just nagu ma isegi.
Nüüd ma enam peaaegu ei kuule midagi. Bänd ei mängi enam, kuid mu kõrvus on ülekoormusest vaid surin.

Viimaks sellest etteastest väsinud laulja paneb oma veepudeli lavale maha. Ta astub oma kenas modiülikonnas taas ette, tõmbab rahvahulga vilede saatel mikrofoni Johnny käest ära, loeb prantsuse keeles mikrofoni „üks-kaks-kolm“ ning alustab mingit rasket ja krudisevat rokilugu, mis koosneb vaid nutikatest käikudest ja „jee, jee, jeest“, see on magus nagu komm ning maitsestatud kitarrikäikudega, mis meloodia kohal käänlevad ja väänlevad. Ta laulab endiselt nagu hunt või mõni muu metsloom, kelle munad on kruustangide vahele keeratud, ühtaegu uriseb ja kiunub.

„Mis selle loo nimi on?“ kisendan Gabrielle’ile, kes põrkab minu kõrval ühe koha peal üles-alla.
„„Ange de la Mort“,“ kisendab ta vastu. „See tähendab surmainglit.“
Ma ei ütle midagi ja proovin tema kõrval tantsida. Kuid panen siiski imeks: mida teeb see kena katoliku tütarlaps Québecist sellises kohas?

Johnny, kelle till on nüüd püksis tagasi, hüppab taas publiku seas ning ründab seekord kaitsetuid laudu. Ta kargab üht väikest ümmargust lauda, kuni see kukub ümber, seejärel ta virutab pikali ka mõned toolid. Täiskuuhullus! Klaasid kukuvad põrandale kildudeks. Hipsterid kobivad tee pealt eest, enamik neist naerab hullunud mehe üle. Siis trügib Johnny läbi rahva ja ronib tagasi lavale, komistab monitoridele ning koperdab siis kuidagi üle lavaserva, kus publik ta kinni püüab ning seliliasendis ringi kannab, kogu see aeg hoiab too kõrgel oma keskmist sõrme, röögib roppusi ning muidugi raputab oma tamburiini.

Kui ta taas meist mööda surfab, liigub Gabrielle mulle lähemale. Me oleme teineteise vastu surutud. Ma tajun, kuidas ta pehme ülakeha kohaneb minu omaga, sulandub minu vormiga. Ta on nii pehme! Ma tunnen tema hapruse, tema süütuse lõhna. Tunnen, kuidas tema tissid tungivad vastu mu kõhtu. Jumal küll! Ma tunnen end täna õhtul vampiirina, tahan teda üleni sisse hingata, tahan teda tervenisti maitsta, lutsida iga viimast kui juppi. Ta vaatab mulle silma ning otsekui kantud meie nägemustest, liiguvad meie ajude vahel võimsad mõtte- ja tundemullid. Need tunded ja mõtted ei tähenda mulle midagi, neil pole kuju, võib-olla on need Québeci prantsuse keeles, kust ma tean, kuid nad tulevad siiski, kõik pehmed mõtted võbelevad mu meeltes, ise üleni märjad ja pühad.

Mu käsi langeb ta alaseljale ning ma tõmban ta kõvemini enda vastu, nõnda et meie vahele jääb vaid kangas, pehmus ja kõvadus sobituvad teineteisega. Tema tumedad juuksed on vastu mu nägu. Ning see lõhn! Orhideed ja higi. Me seisame seal ja hingame. Ma tajun, kuidas ta tuleb lähemale, tunnen, kuidas ta pea muudab asendit, valmistub suudluseks. Ma peaaegu tunnen ta huuli enda huultel. See see ongi! See see ongi! Nüüd! Jaa! Jaa! Jaa! Ma kugistan selle naise täna alla. Ma nikun teda põhjani, kuni ta ei usu enam millessegi peale omaenda orgasmi pühaduse, mis on minu patuga ristitud. Ma sulen silmad ja ootan, ootan tema suudlust, ootan, et ta alistuks, ootan…
Kui ma silmad avan, on muusika lakanud ning Gabrielle vaatab altpoolt mulle otsa, mõlemad kulmud nõutult krimpsus, ta heasüdamlikud silmad kartlikud, isegi hirmul. Tunnen otsekohe piinlikkust. Tuline veri valgub mu kõrvadesse ja huultesse. Mu õlgade ümber lõhkevad järjekordsed higipullid. Kas ta lihtsalt vaatas mind kogu selle aja, kuidas ma silmad sulen, kaela painutan, kätt tema ümber panen ja ootan suudlust, mida ma ei suuda kunagi ära teenida?

„Adam, sa ei näe kuigi hea välja,“ ütleb ta ning raputab aeglaselt pead. „Ma palun väga, väga vabandust. Ma ei teadnud, et see kontsert nii hulluks kätte läheb. Tavaliselt see nii hull ei ole. Ses mõttes, et alati on pisut hull, aga mitte niimoodi.“ Ta vaatab mu käsi. „Miks need värisevad?“ küsib ta. Siis näeb ta, et mu särk on higist läbimärg. „Kas sul on külm? Kas sa tahad midagi juua? Kas sa tahad minema minna? Kas sinuga on kõik korras? Adam?“

„Ma ei tunne end eriti hästi,“ ütlen talle. Hingan teda viimast korda sisse, neid seebi ja naha ja mure värskeid lõhnu. „Sul on vist õigus,“ noogutan ma. „Võib-olla oleks kõige parem siit jalga lasta.“
„Tere, Gabrielle!“ kuulen ma selja tagant mehehäält, kui me klubi ukse poole astume. Vaatan üle õla ja näen, et see on tamburiinimängija ilma oma tamburiinita. Tal on nüüd sinine mantel seljas — mis näeb välja, nagu oleks kunagi kuulunud mõnele briti mereväeohvitserile — ning ripsmetušš voolab mööda ta põski alla. Tal pole aga endiselt särki seljas.

„Johnny!“ Gabrielle pöörab jalapealt ümber, astub tamburiinimängija juurde ja teeb talle kaelale musi. Nad vahetavad mõned prantsuskeelsed viisakused ning Johnny paneb käe ümber Gabrielle’i piha. Armukadedushoog tabab mind otsekohe, see teeb haiget, kuid ma ei ütle sõnagi. Üritan keskenduda hoopis mehe ripsmetušile. Ripsmetušš, ripsmetušš, ripsmetušš.

„Johnny, see on mu sõber Adam, te kohtusite enne ka korra, mäletad?“ tutvustab Gabrielle meid teineteisele inglise keeles. „Me käisime Johnnyga koos keskkoolis.“
„Hei, mees, kuidas sulle meie väike kontsert meeldis?“ ütleb Johnny mulle ja naeratab laialt. Tema käsi on ikka veel ümber Gabrielle’i mässitud.
„See oli päris metsik,“ ütlen ma.
„Jaa, inimesed ei tea enam, mida nad teevad. Enesekontroll kaob täiesti. See on nagu mingi šamaanirituaal, tead, kus inimesed hakkavad tulel kõndima.“ Tema silmad vilavad ringi. „Ma olen seda proovinud Gabrielle’ile ka rääkida. Québecis on kirikud tühjad, aga meie kontserdid on täismajale! Meie olemegi uus kirik, mees!“
„Aga mis kirik te siis olete?“ kõhistan ma naerda ja heidan pilgu Gabrielle’ile. „Tähendab, kas teie olete selle preestrid?“
„Ei, ei, mees,“ ütleb Johnny, käsi ikka veel Gabrielle’i ümber. Gabrielle vaatab teda hämmingus naeratusega. Ta on seda etteastet arvatavasti juba korduvalt näinud. „Me pole mingid preestrid. Me pole mingid inglid.“
„Kes te siis olete?“
„Oo, meie oleme ainult mingid õelad mehed, mees,“ ütleb Johnny, meik mööda nägu alla voolamas. „Me oleme nagu šamaanid. Ses mõttes, et vaata mind,“ puudutab ta oma paljast rinda. „Kas ma näen välja nagu mõni preester?“
„Kas sa oled siis saatan?“ küsin ma, vaadates ripsmetušist mööda ja talle otse silma.
„Saatan?“ Ta huuled tõmbuvad selle sõna peale krimpsu, otsekui see šokeeriks teda. Esimest korda kogu õhtu jooksul paistab Johnny olevat täiesti kaine. „Mees, kas sa küsid mult seda, et kas ma olen kuradima kurat?“ Johnny astub mulle sammukese lähemale. Ta kummardub minu poole. Ma tunnen ta hingeõhus õllelõhna.
„Jah,“ ütlen ma ja astun tagasi. „Küsin küll.“
„Merde!“ laseb ta Gabrielle’ist lahti. „Ei, ei,“ katab ta kätega näo. Ta käed saavad ripsmetušiga kokku. „Ei,“ ütleb ta, vaatab mulle otsa ja naerab natuke. „Ma olen tegelikult hea katoliku poiss, mees. Kogu bänd on. Me kõik läheme taevasse! Me kõik oleme head katoliku poisid.“
„Kuule, sul läks Suzie meelest,“ noogutab Gabrielle naiskitarristi poole, kes on kaugemal baaris.
„Aa, jah, jah, kuidas see küll meelest läks,“ ütleb Johnny mulle otsa vaadates. „Suzie on ka hea katoliku poiss.“

Kui me õue ööpimedusse astume, hingan sügavalt sisse. On udune. Täiskuu on lillade pilvede taga, kuid täna — kui mitte homme — peaks ta olema kõige suurem. Pärast seda lähevad asjad väheke lihtsamaks. Mõtlen sellele, mis võib juhtuda, kui homme ongi kõige suurem täiskuu. Veelgi enam deemoneid ja kuradeid, veelgi enam laudu ründavaid mehi?

Adam Cruz on pidevalt seksile mõtlev töönarkomaanist ajakirjanik, kes on aina kusagil üle ilma komandeeringus. „Võimetuna midagi tundma,“ üritab ta end ravida juhusuhete, antidepressantide ja mõistatuslike sodilaksudega. Ta saabub tähtsale geneetikakonverentsile Montréali, kus temaga hakkavad toimuma kummalised lood. Kõigepealt saab ta ravim otsa ning tal ei õnnestu uue retsepti saamiseks oma terapeudi doktor Di Dioga ühendust võtta. Seejärel saab ta teada, et tema endine kallim on arvatavasti sooritanud enesetapu. Lisaks painab Adamit perekonnalegend vaarisast, kes nägi ühes Montréali kirikus imet ja leidis Jumala, ning ta mõtiskleb, kas ehk seesama ime võiks juhtuda ka temaga, kui ta leiaks üles sama kiriku.

„Montréali deemonid“ on ühtaegu pihtimusromaan ja selle satiir. Teos ammutab inspiratsiooni Jack Kerouaci spontaansest proosast, Henry Milleri tahumatust aususest, Paulo Coelho müstikast ja Haruki Murakami sürrealistlikust huumorist.