Moslemineiu taastas enne pulmi süütuse

Aisha Salimi ootavad märtsis Pakistanis unistuste pulmad. Loori ja kleidiga on iga toll temast muinasjutuline süütu pruut. Vastavalt moslemite rangele religioonile ulatab ta abikaasa pärast pulmaööd oma sugulastele vereplekkidega määritud lina, mis peab tõestama pruudi süütust. Kuid ta pole kaugeltki traditsiooniline puutumatu pruut, keda paljud moslemi pered nõuavad. Ta on tänapäevane — kõrgharidusega, suitsetanud, joonud ja armastanud.

Ta on isegi elanud koos ühe inglasega. Varjamaks tõsiasja, et on mehega maganud, maksis ta lõikuse eest, millega “taastati” tema süütus.

Lõikus, mis päästab elu

See on äärmuslik ja kallis vahend, kuid ta teab, et see võib sõna otseses mõttes päästa tema elu, kirjutab Daily Mail. Kui tuleks välja, et ta on mehega juba maganud, tapaksid naise ta enese rangelt religioossed sugulased, sest nad ei suudaks taluda avalikku häbistamist, mis neile siis osaks langeks.

“Suhtun oma süütuse taastamise operatsiooni nagu lõikusse, mis päästab mu elu,” sõnab Aisha. “Kui mu abikaasa ei saa oma perekonnale tõestada, et olen neitsi, teotataks mind ja aetaks tagasi koju. Mu pühendunud moslemist isa suhtuks sellesse kui kõige suuremasse häbistamisse. Sõbrad ja ühiskond heidaks perekonna enda seast välja.”

Aisha on kindel, et ta fanaatiliselt usklikud nõbud või onud tapaksid ta kättemaksuks, et iseennast tema patust vabastada. “See võib tunduda uskumatu, kuid meie religioon kiidab nn aumõrvad endiselt heaks. Sellest ajast peale, kui perekond korraldas mu abielu, olen meeletult kartnud, et pulmaööl saab mu saladus ilmsiks. Alles pärast lõikust saan korralikult magada. Nüüd alles võin igatsusega abiellumist oodata.”

Aisha pole kaugeltki mitte ainus, kes ihanud sellist äärmuslikku ja peaaegu barbaarset operatsiooni.

Islami fundamentalismi süüdistatakse neitsinaha taastamise operatsioonide levimises. Selle lõikusega taastatakse rebitud koed või luuakse želatiinilaadse olluse abil uus “nahk”. Samuti lisatakse “verekapsel”, et vale-neitsinaha purunemisel jookseks tõepäraselt verd.

Ränk lõhe kultuuride vahel

Aisha lugu illustreerib hästi survet, mis rõhub naisi, kelle oma kogukonna ranged moraalinormid lähevad ränka vastuollu teist usku kaaslaste lubavamate hoiakutega. Ta kasvas üles ühena seitsmest õest ranges jõukas keskklassi moslemiperekonnas, kes oli Pakistanist Inglismaale kolinud kaks põlvkonda tagasi.

Aisha jumaldas oma vanemaid. “Isa on 62-aastane pensionär, ta töötas revidendina, ja ema kasvatas viietoalises korteris Birminghamis seitset tütart. Käisin kohalikus katoliiklikus koolis ja kandsin peas salli, mitte pearätti. Ütlesin vanematele, et sellega paistaksin teiste seast liialt silma.

Olin tüdruk nagu iga teine, mu valgenahalised inglise sõbrannad, kelle elu keerles ostlemise ja poiste ümber, aktsepteerisid mind täielikult. Kuid niipea kui astusin sisse koduuksest, muutus kõik.”

Aisha sõnul polnud kodus võimalik elada normaalset teismelise elu. “Astusin nagu teise maailma. Kodus pidime viis korda päevas kõik koos palvetama. Me ei tohtinud vaadata telerit. Vanemad olid nii mures, et lääne mõju juhib meie tähelepanu eemale kõige tähtsamalt — hariduselt ja religioonilt — , et me ei tohtinud ka sõpru koju külla kutsuda.”

Aga seda enam tahtis Aisha teha seda, mida ta sõbrad tegid. “Hiilisin laupäeviti välja ja sain sõpradega linnas kokku, kõndisime, käisime mööda poode ja jahvatasime poistest.”

“Poisid on normaalne elu osa”

Kui Aisha astus ülikooli keeli ja politoloogiat õppima, sattus ta tudengielu keerisesse.

“Olin täiesti naiivne 18-aastane tüdruk, kes elas esimest korda vanematest eraldi. Kõik, mida uskusin, osutus valeks. Otsustasin, et joomine, suitsetamine ja poisid on normaalne elu osa. Tahtsin teistega sarnaneda. Ma ei kandnud enam pearätti ja panin esimest korda elus selga lääne riided.” Need paljastasid keha rohkem kui miski muu, mida ta seni oli kandnud.

Ülikooli teisel kursusel leidis ta armastuse. “Philip oli valgenahaline, inglane, sarmikas ja lahke. Kui hakkasime kohtamas käima, ütlesin talle, et olen neitsi ja pean oma neitsilikkust abiellumiseni hoidma.”

Kuid kõik Aisha sõbratarid magasid oma poistega ja selgus, et selles polnud midagi ebaharilikku. “Paari kuu pärast riskisin ja hakkasin võtma antibeebipille. Mingi osa minust oli hirmul, kuid tundsin enda üle ka uhkust. Ma polnud mingi pisike moslemiplika, vaid iseseisev noor naine, kes suutis vastu võtta otsuseid, kuidas oma elu elada.”

Pärast lahkuminekut Philipist tekkisid Aishal veel mõned suhted. “Pärast süütuse kaotamist polnud enam vahet, mitme mehega magada — kahju oli juba sündinud. Lisaks tundus kodune elu, lõputu palvetamine ja usutalitused nii kaugel.”

Kuid kui Aisha 22-aastaselt, pärast ülikooli lõpetamist koju Birminghami pöördus, tundus talle, nagu oleks ta tagasi tulnud vanglasse.

“Isa pilk kõrvetas mind, ta oleks nagu teadnud. Püüdsin mängida kohusetundlikku moslemitütart, kuid olin muutunud. Mind oleks nagu lämmatatud. Vanemad tahtsid, et elaksin ja käiksin tööl Birminghamis, kuid mulle pakuti tööd Londonis.”

Aeg otsustada

Londonis armus Aisha kolleeg Steve`i ja kolis temaga kokku elama. Sedagi suutis ta vanemate eest varjata. Et isa oli haige, ei olnud teda ka külla oodata.

“Elasin Steve´iga kaks aastat, kuid ta osutus armukadedaks ja hakkas mind enda omandiks pidama. Kui mul tekkis võimalus tagasi Birminghami kolida, kasutasin seda, et Steve´ist lahkuda. Vanemad rääkisid mulle elevusega, et ma peaksin astuma korraldatud abiellu.”

Aisha võis kolida tagasi Londonisse, elada lääne elu ja saata oma vanemad ja armastatud sugulased häbisse. “Võisin ka täita nende unistuse ja abielluda moslemi mehega, kellel on minuga sarnased väärtushinnangud. Ühtlasi oleksin kindlalt tagasi toetava perekonna rüpes.”

Aasta aega mängis ta korralikku tütart. “Kandsin hijabi — pearätti — ja aitasin emal isa eest hoolitseda. Oli liigutav, kuidas ema mu tagasituleku üle rõõmustas.”

Eelmisel suvel teatas ema Aishale, et oli leidnud talle abikaasaks jõukast Pakistani moslemi perekonnast pärit mehe.

Pärast kaht perekondlikku kohtumist olid pered nõus ühinema. Juulis lendas Aisha Pakistani, et oma peigmeest esimest korda näha.

Mees hakkas kohe meeldima

Ta oli hirmust segane.

“Pidin selle mehega terve elu koos olema, aga ma ei teadnud, kas me üldse läbi saame või kas ma talle meeldingi. Lisaks näris mind mure kaotatud süütuse pärast. Kuid ta hakkas mulle kohe meeldima.” Mees oli kena ja võttis Aisha soojalt vastu.

Kuu aega elas Aisha mehe vanemate majas ja õppis tulevast abikaasat armastama. Nad ei suudelnud kordagi ja Aisha jätkas püüdliku moslemitüdruku mängimist, palvetas viis korda päevas, kandis pearätti ja hoidis silmad maas.

“Birminghami tagasi lennates hakkasin paaniliselt kartma oma süütuse pärast. Pärast pulmaööd pidi ju mees näitama verist lina oma perekonnale, et tõestada pruudi puhtust. Seda nõuavad moslemi traditsioonid. Kui verd ei ole, tühistatakse pulmad ja mind saadetakse teotatult koju.”

Kuidas petta omaenda abikaasat ja tema perekonda, nii et nad jääks pruudi süütust uskuma? Sõbrannad rääkisid Aishale uuest lõikusest, millega “taastatakse” rebenenud neitsinahk. “Paar sõpra olid selle operatsiooni täieliku saladuskatte all juba teinud. Perekond oleks nad välja heitnud, kui see oleks välja tulnud.”

Internetist leidis Aisha kliiniku. Operatsioon maksis 2000 naela ja tehti kohaliku tuimestusega. Valus see ei olnud. Otse enne pulmaööd pannakse kohale ka kapsel verega, et oleks kindel, et lina saab määritud.

“Mida ma oleksin pidanud tegema?”

“See kõlab barbaarselt, aga mida ma oleksin pidanud tegema?” küsib Aisha.

“Olen väga kurb, et minusugused naised on kahe kultuuri vahel nagu lõhki rebitud. Meie religioon on nii range, samas kui mu lääne sõbrannadele ei olnud oma poistega magamine mingi probleem. See ajab segadusse. Mul on nii kahju neist paljudest moslemi tüdrukutest, kes seisavad sama dilemma ees.”

Aisha korjas operatsiooniks kuude kaupa raha, kuid kõigil moslemi tüdrukutel seda võimalust ei ole. “Mis nendega juhtub? See hirmutab mind,” ütleb Aisha. “Arvatakse, et nad saadavad oma perekonna häbisse. Nad riskivad oma eluga.”