See juhtus kaks sügist tagasi. Me ei elanud siis veel koos. Sõitsin talle ühel õhtul külla, kuna ta seda nii väga soovis. Mul oli olnud kohutavalt raske päev. Olin üsna väsinud ja tujutu. Kui autoga tema majahoovi pöörasin, helises telefon — see oli tema.

„Tibu, kas sa saaksid poest läbi minna ja elektripirni osta?“

Olin pisut pahane, „Aga ma just keerasin autoga hoovi. Kas see tõesti ei anna homseni oodata?“

„Ei. Palu-uu-n…“

Kuna kell oli juba parajalt palju, siis ainsad poed, kust veel elektripirne soetada võiks, olid suuremad kauplused. Esimeses poes tema nõutud E14-tüüpi pirni polnud. Sõitsin järgmisesse. Ka seal polnud. Hakkasin juba kergelt vihastuma. Helistasin ja ütlesin, et ei leia sellist pirni. Tema aga vastu: „Kas sa Selverist vaatasid?“. Sõitsin Selverisse ja sain tema kaua mangutud E14 pirni. Jõudes tagasi tema juurde olin juba valmis talle teatama, et olen väsinud ja lähen parem koju tagasi.

„Ei-ei. Oota nüüd. Mul on sulle üllatus.“

Temal ja üllatus? See kombinatsioon sobis sel hetkel sama hästi kokku kui jõulud ja jaanipäev. Astusin koridori.“Pane nüüd silmad kinni.“ Ta võttis mu käest ja juhatas mu magamistuppa.

„Võid silmad lahti teha.“

Ja kui ma silmad avasin, nägin, et magamistoa laes oli pöörlev diskokera, mis heitis hämarasse tuppa pisikesi valguskilde. Laual põlesid küünlad ning kapil ootas pudel minu lemmikveini.

„Näe, panin sinu jaoks tähed taevasse.“

Aga milleks seda pirni veel tarvis oli?