Me olime juba peaaegu Tallinnas, kui helistasin sõbrannale, kes sellel ajal minuga koos elas, et ta annaks mulle ühe sõbra numbri. Tema ütles, et ta on mul niikuinii rongijaamas vastas. Ma ei saanud aru, miks ja kellega ja miks ta mulle seda varem ei teatanud…

Läksin õega rongilt maha ning nägin sõbrannat ja ühte teist sõpra veel. Siis hakkasin kohe uurima, et miks vastu tulid jne, kuid siis järsku hüppas maja nurga tagant mu poiss välja. Tal oli suuur kimp tumepunaseid roose. Ma olin NII õnnelik — naersin ja nutsin ja karjusin korraga. Arvan, et nii mõnigi inimene ei saanud üldse aru, mis toimus ja pidas mind idioodiks. Aga ma polnud poissi peaaegu kolm kuud näinud ja ma teadsin kogu aeg, et ta tuleb alles 22. juulil.

Kui 22. juulil vanemate ja paari lähedasema sõbraga poisi sünnipäeva tähistama läksime, lõppes kõik sellega, kui ta mu kätt palus. See oli ülimalt eriline hetk ja muidugi ma ütlesin “jah”!