Mu elu romantiliseim hetk: mees ohverdas hobi, et minuga koos olla

Minu elukaaslane on suur lumelaua fänn ja igal aastal ikka kuskile reisile sõitnud, et kõrgemaid mägesid vallutada. Korra olen ise ka Soomes temaga kaasas käinud, et lumelauasõitu proovida/õppida, kuid ilmselgelt ei ole see just minu ala, kuigi adrenaliini paneb see tõesti möllama ja lihased võtab läbi nagu oleks kümnes trennis järjest käinud…

Aga nüüd asja juurde — eelmisel aastal käis mees ühel bussireisil Slovakkias, mis on üldiselt üks odavaim viis välismaale talisporti harrastama minna. Mõnda aega tagasi selgus, et sama reisi korraldatakse ka sel aastal ja selle üle oli mees muidugi rõõmus. Mulle aga see mõte nii väga ei meeldinud, kuna teadsin, et nii ehk naa ei saa ma ise reisile minna, kuna ülikoolis on samal ajal eksamisessioon. Isegi kui mul oleks võimalus reisile minna, siis ilmselt tahaksin sõita hoopis kuskile soojale maale, sest Eestis saab talvemõnusid (loe külma ja koledat ilma) niigi nautida, seda ilma suuremate kulutustetagi. Aga seda ma muidugi mehele ei öelnud, et mulle kohe üldse ei meeldi see mõte, et ta üksi reisile sõidab. Juba seetõttu, et lumelauasõit on talle tõesti südamelähedane.

Mõned päevad tagasi tuli ta aga mu juurde ja ütles, et ta on asja üht- ja teistpidi mõelnud ning otsustanud, et ei sõida sel aastal Slovakkia reisile, kuna mina ei saa kaasa minna. Et selle asemel lähme koos kuskile puhkama. Ausalt öeldes ei suutnud ma tema sõnu uskuda ja need võtsid mu seest lausa õõnsaks. Seda tunnet on raske kirjeldada, mida ma tundsin, kuid võin öelda, et see oli minu jaoks tõeliselt oluline ja meeldejääv romantiline žest, seda enam, et tean, kui oluline on talle ta hobi.