"Mul on keegi uus... ja see on päris tõsine!"
Esimest katkendit loe SIIT!
Stjuardessina alustanud Laura teeb lennukompaniis karjääri ning satub keerulisse armukolmnurka, mis sunnib teda silmitsi seisma sügavamate küsimustega, kes ta on ja mida elult tahab. Otsides vastuseid, mida ja keda ta kõige rohkem armastab ning milline mees talle sobib, avastab noor naine perekonnas läbi mitme põlvkonna edasi kandunud käitumismustri. Saatusel on aga tema jaoks veel palju põnevat varuks… muu hulgas rohkelt reise, pidusid, glamuuri, seiklusi ja rõõmu.
Devon oli ammu mind lendama lubanud viia, aga tol päeval vihjas ta pärast lõunat mulle vaikselt, et läheb õhtul lendama, õpilaseta. Ta oli piisavalt tark, et lugeda mu soove mu silmist. Läksin varem koju, Tom oli kuskil ära. Laisklesin diivanil päikese käes, kui telefon piiksus. Sõnum.
“Your ticket was sent to your e-mail.”*
Tegin arvuti lahti.
From: Devon
To: Laura
Teema: Lendama
This is your electronic ticket to Nirvana.
Departure time is 18.30 and our courtesy service van (black Audi) will pick
you up at 17.50 at your street.
Fligth duration is planned 1 hour.
Dress code: casual clothing (less is more) and open style hair.
Your Captain**
Naersin.
Kell 17.50 oli Devon all, olin väga elevil juba autosse istudes. Ta sõitis rahulikult ja kindlalt läbi päikeseloojangule läheneva õhtu lennuväljale, läbisime rutiinse turvakontrolli, ta juhtis oma auto tõkkepuu alt läbi, angaaridest mööda väikelennukite seisuplatsi juurde. Võtsime pisikese Cessna 172M, ta käis check-listi järgi läbi lennueelsed protseduurid. Kuulasin vaimustunult, kuidas ta suhtles maagilises lühendite ja lennundustähestiku keeles lennujuhtimistorniga (“Echo Sierra Foxtrot Charlie Charlie küsib luba õhkutõusuks.” — teadsin, et need sõnad pärinesid lennundustähestikust), varsti olimegi õhus, ehkki ma ei suutnud uskuda, et see selle imeväikese instrumendiga, milles me istusime, võimalik on.
Lendasime üle Saku, tegime tiiru väikese roosa mereäärse kiriku kohal, üle paari väikesaare ning Tallinna poole tagasi.
“Lained näevad ülevalt maagilised välja,” nentisin allapoole vahtides. “Imekaunis!”
See oli tervenisti natuke maagiline kogemus. Hoolimata kogu mu lendamisstaažist tundus see ikkagi ime — olla sellise pisikese putukaga õhus ja tajuda, et taevas on nii suur… Samamoodi ja samas teistmoodi müstiline tundus mulle suurte lennukite lendamine, mõtlesin, see, kuidas rebisid end maast lahti näiteks suured Boeing 747 lennukid ja läbisid tohutuid vahemaid.
Puhas lihtne füüsika, jah, muidugi… aga ime ikkagi ka.
Hiljem olime Devoni juures, jõime köögilaua taga teed ja kolisime siis voodisse. Lebasin Devoni raudses haardes. Ta suudles mind liiga kõvasti, nii et tegin huilgavat häält.
“Õrnemalt!”
“Vabandust, vabandust… ma lihtsalt ei suuda sulle vastu panna.”
“Nurr.”
Suudlesin teda õrnalt ja põgusalt ja vaatasin siis talle sügavale silma.
“Mul kripeldab tegelikult üks teema.”
“Nii?”
“Kuna avatud kommunikatsioon on õnnelike suhete alus ja ma hindan kõrgelt seda, et sina oled mu vastu algusest peale aus olnud, siis ma vist peaksin ütlema, et mul on keegi uus.”
“Nii…”
“Ja see on päris tõsine lugu.”
“Nii…”
“Ja ta töötab ka Airis.”
“Seega ma tunnen teda?”
“Jah.”
“Kes see on?”
“Ma vist ei ole veel valmis seda ütlema.”
“Hm, see on küll põnev lugu. Ma siis koostan võimalike kahtlusaluste nimekirja.”
Lagistasin naerda, see tuli mu seest iseenesest.
“Ma tahaksin küll seda nimekirja näha!” märkisin.
“Miks?”
“Noh, et äkki mul on endal mõni hea variant kahe silma vahele jäänud.”
Lõkerdasin rõõmsalt, nägin, et ka Devonile kippus naer peale, ta andis sellele järele ja naeris koos minuga.
“Aga tegelikult,” ütlesin lõpuks tõsinedes, “mul on natuke mure, et… kas see muudab midagi meie suhetes?”
“Kas sa tahad, et muudaks?”
“Ma tahan, et sa oleksid ikka mu sõber ja et ma võiksin vahel hiilida su juurde õhtuti teed jooma…”
Ta mõtles hetke.
“Ma olen su jaoks olemas. Seda ei muuda miski. Ehkki kui sa hakkad mind voodisse võrgutama, siis ma ei garanteeri, et ma suudan sulle vastu panna.”
Loe ka viimast katkendit, mille avaldame juba homme!
