Nüüd juba üle aasta kodu ja haiglate vahet pendeldamist, raske puue, 90-protsendine töövõimetus, üles-alla võnkuv depressioon ja need ihu ligi, riiete all peidus olevad abivahendid… mille olemasolu kõrvaltvaatajale küll täielikult märkamatuks jääb, kuid mis endale tekitavad oi kui palju tüli ja ebamugavust. Teadmine, et see jääbki nüüd nii, vähemalt selles elus.
Aasta ongi täpselt see aeg, mille jooksul kogud siiski oma isiksuse järele jäänud riismed kokku ja püüad jätkata võimalikult iseseisvalt. Nüüd tohid sa juba kanda paarikilost poekotti ega peagi iga asja pärast enam sugulastele-tuttavatele helistama.

Sellel ilusal sügispäeval tundis Veera end nii hästi, et otsustas sõita Nõmmele. Ostis turult kilo kartuleid ja paar porgandit, poest saia-leiba. Siis edasi apteeki, et võtta välja oma igapäevased rahustid.

Seal ta siis oligi!

Rõõm aga aina kasvas ja tekkis tahtmine olla kuidagi eriliselt sotsiaalne. Veera jõi kohvikus tassi teed, puhkas jalga, kuid siis peatus silm sealsamas kõrval asuva väikse antiigipoe vaateaknal. Ja seal see oli! Suur, pisut ajahambast pureda saanud õlimaal. Lilledega. Uhkelt raamitud. Nii ilus! “Ma lihtsalt pidin selle endale saama. See sada eurot oli kallis hind, aga ma ei suutnud vastu panna. Ma olin õnnest lõhkemas ja ostsin selle ära,” jutustab naine.

Mõne aja pärast seisis Veera oma turukoti ja tuules laperdava maaliga bussipeatuses. Number 23 sõitiski ette ja naine astus sisse. Ta ei jõudnud end veel kuhugi toetadagi, kui marsruudi lõpusirgele jõudnud inimtühi buss suure kolinaga Nõmme mäest alla sööstis.

“Ma lausa kiljatasin, sisikond tõmbus krampi, maal lendas kolinaga kahe istme vahele ja ma teadsin juba, et kohe tuleb järsk pööre vasakule,” meenutab Veera. Saanud tasakaalu tagasi, otsis ta rahakotist välja pileti ja arutas mõttes, et Üliõpilaste tee sirgemal lõigul suudab ta ehk liikuda esiukse juures oleva kompostrini, kuid… juba peatas bussi metsavahel oodanud munitsipaalpolitsei.


Foto: vedur.ee

Kõrvad pihku

“Mind tõsteti muidugi maha. Üritasin olukorda seletada, näitasin pensionitunnistust ja peos olevat talongi, maali ja turukotti, tahtsin peaaegu lahti riietuda, et nad näeksid objektiivset “olukorda” mu rõivaste all, aga ei midagi — kord on kord,” jutustab bussijänes. “Munitsipaalpolitsei bussis vormistati mulle dokumendid, määrati trahv, mõnitati ja tänitati. Mul hakkas halb ja ma palusin tableti võtmiseks lonksu vett. Selle peale sain veel näägutada, et küll nüüd ikka mutt näitleb. Eriti solvas mind see, kui hiljem pabereid uurides avastasin, et “töökoha” lahtrisse oli kirjutatud “ei avalda”, kuigi ma ju olin neile öelnud, et olen invaliid ega saa tööl käiagi,” on Veera nördinud.

Sellega ei olnud aga kõik halb veel läbi. Kui paberid vormistatud, uuris Veera, kuidas ta nüüd koju saab. Buss oli ju rajalt maha võetud, nagu tavaliselt, kahe peatuse vahel ja kihutav buss oli ammugi nelja tuule suunas kadunud. Vastus oli, et teie valik: jalutage kas eelmisesse või järgmisesse peatusse ja oodake bussi.

“Nii ma siis ukerdasin nuttes kodupoole. Mõtlesin, et isegi liiklushuligaane kostitab politsei esmalt hoiatusega, mina aga sain munitsipaalpolitseilt kohe kõrvad pähe,” on Veera talle osaks saanud mõistmatusest hämmeldunud.
Ja kuigi lilledega maal pole milleski süüdi, ei leia naine sellele enam kodus kohtagi. “Nii halvad mälestused on mul sellega.”