Mu poeg on 13-aastane. Tema uudisvool tuleb ilmselt peamiselt sotsiaalmeedia kaudu. Me ei räägi eriti jooksvatest uudisteemadest, näiteks poliitika, imestasin, kui ta nädala sees hakkas rääkima GAGi estraadikontserdist, kus esitatakse nõukaaegseid laule.

Ta ise ei õpi selles koolis, küll aga mitmed ta sõbrad. Ja see oli noorte hulgas teemaks, arutati nii sotsiaalmeedias kui ka muidu. Mind jahmatas, et poeg ei näe sellises ürituses probleemi. Ta ütles, et see on pigem lahe ja isegi hariv (nii olla öelnud talle oma koolis õpetaja, kui teema üle tunnis arutati). Küsisin, kuidas saab selline asi hariv olla. Poja sõnul saab nii teada, millised olid toona laulud ja üldse, kindlasti lahedad kostüümid ka.

Kõlab jaburalt, aga vaatame laiemat pilti. Mina olen sündinud 1978. aastal. Tülgastustega mõtlen oma kooliaastate peale, kus söögi alla ja söögi peale suruti peale vene keelt ning räägiti vaid ühest ajalooversioonist. Isamaasõda oli üks õige kangelassõda!

Nõukaaeg on taas moes

Siis tuli Eesti aeg peale ja gümnaasiumi lõpuosas sain osa hoopist teisest maailmapildist. Oli tõesti uhke tunne olla eestlane. Aga praegu - nüüd on teemaks nõukanostalgia. Üks sõbranna jagas täna näiteks Facebookis pilti, et oli kirbuturult ostnud nõukaaegsed punaste mummudega topsid. Kiitis seal, et retro on moes. Oma poja näitel tean, et vanakooli õpetajadki räägivad toonasest ajast head. Kirjandusõpetaja kiidab, et küll siis tehti palju head loomingut, praegu on vaid tüütud eneseabiraamatud. Ajalootunniski kõneletakse näiteks nõukogudeaja kosmosevallutustest. Loomulikult räägitakse ka nõukogude võimuga seotud kurjusest, küüditamisest jms, aga mitte ülisuurt rõhku pannes.

Kurb on mõelda, et ka tuntud ja lugupeetused inimesed nagu Hendrik Agur propagandaga kaasa lähevad. Kui ikka koolidirektor sellist asja korraldab, paistabki kõrvalt, et kõik on lubatud.

Loomulikult lugesin oma pojale sõnad peale, et seda üritust tuleb vaadata laiemas kontekstis ning eriti maitsetu on see, et algselt pidi üks kontsert olema märtsipommitamise aastapäeval. Poeg noogutas kaasa, aga ega ma kindel ole, kas ta minuga nõustus.

Onu Heinolik suhtumine: siis oli kõik parem

Imelik mõelda, kui millestki on möödas juba väga kaua aega, siis ei tundugi enam nii hirmus. Nii ka nõukogude ajaga. Käisin eelmisel kuul isa juubelil, kus üks tema endine töökaaslane kirus onu Heinolikult praegust poliitikat, kõrgeid hindu ja maksusüsteemi. Tõesti, ühel hetkel ta ütles sedagi, et eks omal ajal olid asjad paremad. Ta pidas siis silmas teist riigikorda. Ma loodan, et ta oma lastelastele sellist juttu ei aja. Lapsed ju pole oma silmaga toonast riigikorda näinud, seda näeb vaid piltidel ja dokumentaalides. Paraku võibki tunduda nii, et tol ajastul oli oma võlu. Näiteks mu poeg kiidab väga sarja "ENSV", et küll on äge ja naljakas. Ongi hea sari, aga siis, kui vaadata seda nii, et näed sealset olustikku irooniliselt.

Kahju, et Agur kriitika peale ei vabandanud ning öelnud, et kontserte ikka ei tule. See oleks olnud direktori poolt eeskujuks noortele, paraku läks vastupidi. Ta teeb ise teadlikult ajupesu.