Murelik üksikema: ülemus ahistab, kuna mu laps on tihti haige. Ei julge haiguslehte enam võttagi
Töötan Tallinnas suures firmas assistendina. Palk on selle ameti kohta väga korralik ning töö meeldib. Aga... Ma ei tahaks küll laskuda stereotüüpidesse, aga nn keskmine keskealine mees võib olla väga julm ega suuda vähegi empaatiavõimet näidata. Mul on kolmeaastane poeg. Kahjuks isa enam meiega ei ela - tüüpiline Soome kalevipoeg, suure osa ajast veedab seal töötades (ja kuuldavasti ka pidutsedes). Just pärast poja sündi venisid perioodid pikemaks. Vahepeal ei näinud teda mitu kuud. Sel polnud enam mõtet. Õnneks ta lapsega seotud kuludega aitab, aga reaalselt meie kõrval teda pole. Loodan, et ühel hetkel see siiski muutub. Kolmeaastane laps on piisavalt vana, et meelde jätta, mis keskkond ja inimesed teda ümbritsevad. Isa on tema jaoks vaid pilt arvutiekraanil, mida vahel näitan.
Mis on selles eas laste puhul kõige raskem? Pidevad haigused. Mäletan, et ise lapsena põdesin kõikvõimalikud nakkushaigused läbi ja pidevalt pidi ema minuga kodus olema. Olen isegi sirvinud nõukaaegset "lapse arengulugu" ehk paberkandjat, kus kõik arstilkäigud ja muu taoline kirjas. Paneb lausa punastama: nii tihti haige?! Aga ilmselt oli isegi hea, sai mis vähegi võimalik ära põetud. Koolis käies jäin üliharva haigeks. Loodan, et mu pojaga läheb ka nii. Praegu aga on paras hullumaja. Eelmine talv oli ta pea iga teine nädal haige. Suvi oli sellega võrreldes lust ja lillepidu, laps oli maal vanavanemate juures ja ka tervisemuresid eriti polnud.
Nüüd algas uus haigushooaeg - juba septembri alguses, vaid paar päeva lasteaias käinud, tõusis palavik ja pidin temaga koju jääma. Paraku ülemus seda mõista ei taha. Ta küsis mitu korda üle, kas kindlasti vaja jääda, äkki vanavanemad saaks teda vaadata. Ütlesin, et minu vanemad ja ka eksmehe vanemad ei ela Tallinnas. Ta ikka mossitas ja siis kuidagi lubas. Vihjas isegi, et äkki peaksin lapsehoidja vaatama. See kõlas nii jaburana, eriti arvestades seda, et mu palk pole nii suur, et suudaks kellegi palgata. Õnneks läks sel korral vaid paar päeva, kuid tahtlikult koormas ülemus ka sel ajal tööasjadega. Organiseeri need lennupiletid lähetuse ajaks; täida ära need dokumendid; organiseeri see ja see kohtumine... Kokkuvõttes olin haiguslehel lapsega, aga enamik aega istusin ikkagi arvuti taga ja tegin tööd.
See tegelikult ei üllata mind, sest ülemusel on see vimm juba ammu sees. Tean, olin eelmine talv tihti haige lapsega kodus, aga kuna suur firma, siis ma pole ainuke assistent. Saaks ju kuidagi asjad ümber mängida. Aga ülemus tegi pidevalt etteheiteid. Ta isegi tuli loengut pidama, et ma peaks ka ise rohkem tegelema sellega, et laps nii kergesti haigeks ei jää - vastav riietus jms. Loomulikult annan endast parima, aga kõike ei saa ma välistada. Näiteks seda, et lasteaiakaaslased haigena lasteaias kohal. Kord ühel koosolekul ülemus isegi kiitis ühte kolleegi, et ta nii punktuaalne ja alati olemas. "Kohe näha, et pole lastega kodustiksuja..."
Sel ülemusel endal on kaks last, aga nagu saan aru, ta naine ongi lihtsalt mööblitükk kodus, st ise tööl ei käi, tegeleb vaid lastega. Mehele saavad lapsed siis lihtsalt olla pead, keda vahel paitad ja tunned end täiusliku papana. Koondama mind ei hakataks, seda kohta vaja, aga kardan, et süüakse välja. Selles on uosav. Ka praegu nende paari päeva jooksul tegin rohkem tööd kui tavaliselt tööl olles. Ilmselt korduks sama muster järgmine kord, mil laps haige.
Ma ei julge enam, tõesti ei julge. Rääkisin emaga, kes elab Paides, et äkki vajadusel ta ikkagi tuleks vahepeal appi, kui poeg haige. Ta pole pensionär, käib tööl, aga see põhimõtteliselt kaugtöö, tõlgib tekste ühe firma jaoks. Jäigi jutt nii, et kui võimalik, siis edaspidi tuleb appi. Haigushooaeg alles startimas. Mõistagi pole see normaalne, et ma pean kartma võtta haiguslehte, aga see on praegu minu reaalsus.
