Lugedes Naisteka südantlõhestavaid pihtimusi emadelt, kes õhtuti veinipudeli järele haaravad, tekkiski vastupandamatu vajadus panna kirja üks lugu täiesti teisest vaatevinklist. Tekib küsimus, kas naised, kellel on lapsed ja korralik mees, tunnevad joomisvajadust ja süümepiinu oma pahe pärast seetõttu, et neil on pere või seetõttu, et nad iseendale liiga teevad? Tundub, et pigem esimene variant. Issand, milline nauding oleks olla kodune ema, kasvatada lapsi, lugeda raamatuid, hoolitseda oma mehe eest, aga nagu öeldakse, ikka tahetakse seda, mida endal pole. Ja nii me joomegi!

Jah, otseloomulikult pole mul lapsi. Kuidas see võimalik oleks, kui kolmel töökohal rapsimine algab kell 6 hommikul, jätkub arvukate koosolekutega ning lõppeb öösel mõnel üritusel ja nii juba aastaid? Samamoodi mu mehel, kes kontsertide tõttu pidevalt reisib, vabal ajal muusikat kirjutab, harjutab ja järgmisi esinemisi kokku lepib. Kodus satume kokku harva, kuna mõlemal on hullumeelne töögraafik ning mees, kes rohkem kodus viibib kui mina, on vabatahtlikult isegi koristamise enda peale võtnud. Tihtipeale näeme teineteist vaid mõnel üritusel, kus sõprade ringis naerdes ja juttu ajades tahaks mõlemad oma probleemid korraks unustada. Ja nii me joomegi!

Ehk siis olen kolmekümnele lähenev naine, kelle bioloogiline kell on äratustirinast juba hulluks läinud, kuid sellele vaatamata näen hea välja ning nagu sellistel puhkudel ikka, paistab välismaailmale kõik väga suurepärane. Paljud ütlevad, et imetlevad mu energiat ja võimet kõigega hakkama saada, kuid mille arvelt? Enda tervise, õnne ja hingerahu? Jah, võimalik on nii elada, kuid hakkama saavad sellega vähesed. Just seepärast ei tule mul mõttessegi maha rahuneda, sest ebakindlus uue ja vähem kurnava töö leidmisel tekitab kabuhirmu ning meelelahutusmaailm on sõltuvusttekitav. Tõesti on. Ja nii me joomegi!

Ehk siis kõik naised, kes te õhtuti kodus tipsutate, teil on kõik veel päris hästi! Vähemalt on teil midagi varjata oma mehe ja laste eest ja eksisteerib mingi normaalse ja stabiilse elu illusioon, millele tugineda. Kui juhtub aga olema nii, et ainus võimalus oma teise pereliikmega suhelda, on murda läbi lugematute bändiproovide, suitsuvineste prooviruumide ja ööklubide suitsuruumide, siis ei jää selle peale muud üle, kui võtta üks naps. Ei, ma ei taha oma meest maha jätta, sest ma armastan nii teda kui oma elu. Aga mitte alati… ja nii me joomegi!