Piibli järgi algas vägivald sellest hetkest, kui Aadam õuna hammustas. Järelikult liiga suur vabadus võib osutuda ohtlikuks — nii, et sellest saab vägivald.

Vägivald on suur probleem. Füüsiline vägivald on see, mis kõige rohkem silma paistab. Kuigi ka see on nii ja naa: kui mees naisel näo üles lööb, on see näha, kui naine meest padjaga pähe peksab, märke ei jää. Aga lapse jaoks, kes seda pealt näeb, on see ühtemoodi vägivald.

Situatiivset vägivalda esineb meie elus palju, aga me ei saa sellest ise alati arugi. Seda kannab tihti hirm olla kõrvale tõrjutud, hirm olla saamatu vms.

Ühe pere sees toimuv vägivald ulatub pea alati väljapoole selle pere piire. Tihti on ühe pere lood kontekstist välja kistud neid avalikkusele esitades ja sellest saab uus vägivald — kasvõi netikommenaatorite omavaheliste vaidluste näol. Sellega ei vähenda vägivalda.

Mis aitaks vägivalda vähendada? See peaks algama lugupidamisest ja austusest. Kas olete mõelnud, et kui vaatate näiteks perega koos Aktuaalset Kaamerat, mis kommentaare teete poliitikute aadressil? Vaadates korvpalliülekanet, kuidas kommenteerite seda, kui korvpallur viskab korvist mööda? Just sellistest väikestest asjadest algab kõik. Meil valitseb autoriteedipuudus ja see kahandab lugupidamist.

Minu ajal ei saanud öelda, et õpetaja on rumal. Praegu seda saab teha ja see ei ole laste enda välja mõeldud suhtumine, vaid seda mõjutab kodu.

Oluline ongi ühiskonna hoiak — kui ei ole lugupidamist, on see soodne pinnas ka vägivallaks.

Vägivalda toidab ka vastandamine mehed-naised, õpilased-õpetajad jne — nii me otsime patuoinast ja kinnistame näiteks naisele ohvristaatust. Meil ei ole tegelikult vaja ohvreid otsida, vaid sisendada usku, et sa ei ole ohver ja suudad olukorda muuta ja enda eest seista.

Vaata otseülekannet konverentsist SIIT!