Nägu räägib haigustest

Kui tervisega on midagi viltu, tormame tavaliselt arsti juurde ning anname kuhjade viisi analüüse. Või vastupidi – käime polikliinikust ringiga mööda, pööramata tähelepanu organismi märguannetele. Ehk läheb mööda! Selgub aga, et võime ise panna endale eelneva diagnoosi, selleks on tarvis vaid heita pilk peeglisse. Tõsi küll, vajalikud on ka mõningad eriteadmised.

Siin polegi ju midagi uut. Füsiognoomika ehk näoteadusega tegeles juba suur Aristoteles. Paljudel inimestel on kaasasündinud oskused teha näo järgi kiiresti kindlaks, mis on teisel “hinges”. Meid paneb imestama, kui ennustaja suudab tänaval rutuga ära arvata meie emotsionaalse seisundi, vahel mõistatab ka haigused, mis meid kimbutavad. Peamine etteütleja talle on meie eneste nägu.

Emotsionaalses plaanis on kõik enam-vähem arusaadav. Ümmarguste, pikerguste, ruudukujuliste, kolmnurksete ning trapetsikujuliste nägude omanikel on kõigil omad konkreetsed iseloomu iseärasused, ning seda teatakse iidsetest aegadest alates.

Kuidas aga näojoonte järgi võib haigusi diagnoosida?

Selgub, et haigused jätavad omad kustumatud jäljed haige näkku. Omal ajal koostas vene teadlane Pirogov isegi atlase “Haige nägu”. Ta kinnitas, et praktiliselt iga haigus jätab inimese näole oma iseloomuliku jälje. Eriliselt on levinud näo järgi haiguse määramise meetod Idamaades (eriti Hiinas ja Koreas). Mitte ükski kogenud arst, kes on tiibeti meditsiinis õpetust saanud, ei pane diagnoosi ilma patsiendi näo üksikasjaliku tundmaõppimiseta.

Alustagem kõige levinumatest tõbedest – südame ja veresoonkonna haigustest. Näojoonte järgi on võimalik ennustada müokardi infarkti. Kõige kindlam diagnostiline tundemärk võimaliku südame “katastroofi” kohta on tundlikkuse häired, kuni lõua ja alumise huule vahelise nahaala tuimenemiseni. Kui tõusta sellest tsoonist kõrgemale, siis huule ja nina vahel olev sügav korts räägib südameklapi defektist. Algav südamepuudulikkus ilmneb näol huulte periooditi siniseks muutumisega. Kui seda on oma näol täheldatud, on see tõsiseks ajendiks arsti juurde minekuks.

Tähtis tundemärk suurenenud koormusest südamele ja vereringeelunditele on sügav pikenenud nina-ülahuule volt mõlemal pool. Kitsas ninaselg annab tunnistust südame neuroosist.

Punane, mügarik nina, koos kapillaaride esiletulemisega, räägib kõrgest arteriaalsest vererõhust. Madal arteriaalne vererõhk avaldub tihtipeale nina sini-punases värvuses. Südamehaigustest annavad märku sinakas-punased ninatiivad, vereringehäiretest räägib kõrvalestade kahvatus, koos iseloomuliku vahakarva varjundiga.

Tähtsaks diagnoosialaks on oimukohad. Naha alt väljapaistev, teravate kontuuridega oimuarter ühes perioodiliselt punetava näoga viitab sagedasele ja äkilisele arteriaalse vererõhu tõusule. Sellistel inimestel on olemas suur hüpertoonilise kriisi tõenäosus.

Südameprobleemidest kõnelevad ka põsed. Vasaku põse sissevajumise korral võib kahtlustada südamehaigust. Varajastest vereringehäiretest noores eas võivad kaudselt märku anda enneaegselt hallinevad juuksed.

Lühike kael võib osutuda eelduseks südamehaigustele. Peale südameprobleemide on lühikese kaela omanikul reaalne ka varajase peaaju veresoonte skleroosi oht.

Tõsistest probleemidest võivad märku anda ka paljud nn näo “kosmeetilised” defektid. Näiteks silmadealused kotid, aga ka näo tursumine räägivad võimalikest neeruproblemidest või siis on midagi lahti kilpnäärmega.

Tervest haiguste kompleksist võivad “jutustada” ka äkki ilmunud ning kauaks jäänud tumedad rõngad silmade all.

Kõige banaalsemad vistrikud moodustavad terve näol asetseva haiguste “kaardi”. Sõltuvalt nende asukohast võib diagnoosida nii suguhaigusi kui ka probleeme mao-seedetraktis, närvi- ja endokriinsetes süsteemides, samuti ka mitmesuguseid muid häireid. Kuid see pole veel kaugeltki kõik! Kogenud arst võib patsiendi tervist hinnata isegi tolle naha järgi (selle värvus, kuivuse aste jne).

Ometi võib näo järgi kõige rohkem kindlaks määrata kesknärvisüsteemi haigusi. Hiljuti töötasid ameerika spetsialistid selleks välja spetsiaalse programmi, mis on võimeline ära tundma haigusi ning geneetilisi sündroome. Arvuti, analüüsides patsiendi näojooni, aitab vähese kogemusega arstidel määrata diagnoosi. Kasutades haigete fotosid, suudab arvuti ära tunda ka kõige harvemini ettejuhtuvaid patoloogiaid.

Uus programm esitleb nägu 48 punktist koosneva skeemina. Võrreldes punktide asukohti ning nendevahelisi kaugusi baasandmete informatsiooniga, tunneb arvuti ära patoloogiad. Esimesed katsetused andsid 60%-l juhtudest õige diagnoosi. Kui olid sisse viidud korrektiivid, ning programm hakkas rohkem tähelepanu pöörama silmadele, ninale, suule ja lõuale, tõusis resultatiivsus 76%-ni. Eelnenud tööd osutusid vähem õnnestunuiks – mitteküllaldast tähelepanu oli pööratud näo parameetrite kui terviku hindamisele.

Väga tähtis on, et uus programm suudab panna eelneva diagnoosi ammu enne haiguse järgmiste kliiniliste tundemärkide ilmumist. See on aga geneetilise patoloogia puhul äärmiselt tähtis, kuna võimaldab õigeaegselt läbi viia ravikuure, mis tulevikus tunduvalt kergendavad patsientide haiguskulgu.

Muide, saksa õpetlased viisid läbi sõltumatu uue arvutidiagnostika meetodi ekspertiisi. “Äratundmiseks” anti arvutile 55 fotot erinevate patoloogiatega inimestest. Täpne diagnoos saadi 76%-l juhtudest.

Uus programm aitab teadlastel välja selgitada, milliste haiguste all kannatasid muistsed egiptlased. Selleks kasutati hiljuti mõningaid säilinud jooniseid. Uuriti värvilisi portreesid, mis olid leitud iidsetest muumiate matmispaikadest, millised on hoiul Briti muuseumis Londonis ning Metropolitan muuseumis New-Yorgis. Paljudel portreedel on kujutatud inimesi, kes kannatasid progresseeruva näo hemiatroofia käes. See on haigus, mille puhul moonduvad näojooned.