Nagu šokolaadi keeduvesi: kui abielluda ei tohi, ehk on siis lubatud vähemalt armastust tunda? Või on ka see keelatud?


Nagu šokolaadi keeduvesi: kui abielluda ei tohi, ehk on siis lubatud vähemalt armastust tunda? Või on ka see keelatud?
MorgueFile. Pilt on illustratiivne

Laura Esquivel lahkab oma esikromaanis sõna otseses mõttes Mehhiko naiste elu ja armastuse köögipoolt. Aastaid on igasuguseid. Mehhiko kirjaniku Laura Esquiveli kujutatud aasta de la Garza rantšo köögis on täis kulinaaria uhkeid tippsaavutusi, mille üks eriomadusi on inimsaatustele uue suuna andmine. Kaksteist kuud, kaksteist retsepti ja ühe suguvõsa naised. "Nagu šokolaadi keeduvesi" on LP raamatusarja "Aegumatud armastuslood" üheteistkümnes raamat.

1. JAANUAR

JÕULUKAKUD

KOOSTISAINED:

1 karp sardiine
pool kilo vorsti
1 sibul
majoraani
1 karp serranopipra kaunu
10 saiakakku

VALMISTAMINE:

Sibul tuleb peeneks hakkida. Et ära hoida selle töö juures tekkivat pisaravoolu, soovitan pähe asetada väikese sibulalõigu. Nutmisega sibula tükeldamisel on see paha lugu, et kui ükskord alustad, siis satud hoogu ega saa enam pidama. Ma ei tea, kas teil on seda juhtunud, minul küll, tõesõna. Palju kordi. Ema ütleb, see tulevat sellest, et olen sibula suhtes niisama tundlik nagu minu vanatädi Tita.

Räägitakse, et Tita olnud nii tundlik, et nuttis juba minu vaarema ihus olles, kui too sibulat lõikus; tema nutt olnud nii vali, et pere poolkurt kokk Nacha seda pingutuseta kuulis. Ühel päeval olid nuuksed nii kõvad, et kutsusid esile enneaegse sünnituse. Ja enne kui mu vaarema jõudis nohki ütelda, oli Tita siia ilma tulnud, otse köögilauale, lõhnade keskele, mida levitasid keev oasupp, liivatee, loorberilehed, koriander, keedetud piim, küüslauk ja, muidugi mõista, sibulad. Nagu võib arvata, oli teatud laks vastu tuharaid täiesti ülearune, sest Tita nuttis juba sündides, võib-olla sellepärast, et tema oraakli kohaselt oli selles elus abielu talle keelatud. Nacha jutustas, et võimas pisaratevool olevat sõna tõsises mõttes tõuganud Tita siia ilma, ujutades üle köögilaua ja põranda.

Seotud lood:

Pärastlõunal, kui ehmatus juba möödas, pühkis Nacha pisarate jäägid punastelt põrandaplaatidelt kokku. Saadud soolaga täitis ta viiekilose koti ja seda tarvitati pikka aega toiduvalmistamiseks. See tavatu sünd määras Tita tugeva kiindumise köögisse, kus ta veetis suurema osa oma elust, õieti sündimisest saadik, sest kui ta oli kahepäevane, suri infarkti tema isa, minu vaarisa. Ema Elenal jäi vapustuse tõttu piim kinni. Et piimapulbrit ega midagi muud taolist noil aegadel polnud ja amme ei õnnestunud kusagilt leida, siis oldi lapse nälja kustutamisega püstihädas. Nacha, kes teadis kõike köögindusest — ja paljusid asju veel, mis siia ei puutu –, pakkus ennast Tita söötmise eest hoolitsema. Arvati, et tema suudab kõige paremini „süütu lapsukese kõhu korda saada”, ehkki ta polnud kunagi abielus olnud ja ei olnud tal lapsigi. Ei osanud ta ka lugeda ega kirjutada, kuid mis puutus kööki, siis siin olid tema teadmised põhjalikumad kui kellelgi teisel. Ema Elena võttis pakkumise rõõmuga vastu: lasus ju tema kurvastusest muserdatud hingel vastutus rantšo õige juhtimise eest, et anda lastele väärilist toitu ja haridust, nii et muretseda veel vastsündinu vajaliku söötmise eest olnuks liiast.

Nii koliti Tita veel samal päeval kööki, kus ta kasvas üles, tervisest pakatav ja särav, kesk maisijooke ja rohuteesid. Selles ümbruses kujunes tal välja kuues meel kõige suhtes, mis seotud toiduga. Nii näiteks olid tema söömisharjumused vastavuses köögi päevakorraga: kui ta hommikul haistis, et oad on juba valmis, või kui keskpäeval tundis, et vesi on kanade kitkumiseks kuum, või kui pärastlõunal küpses õhtueineks ahjus leib, siis ta teadis, et on saabunud aeg oma sööki paluda.

Mõnikord nuttis ta ilma nähtava aluseta, näiteks siis, kui Nacha sibulat lõikas, et aga mõlemad pisarate põhjust teadsid, siis ei võtnud nad neid tõsiselt. Need tegid koguni nalja, ja nii ei suutnud Tita lapsepõlves õieti vahet teha naeru- ja nutupisarail. Naer oli temal üks nutmisviise.

Nõndasamuti ajas ta segi elamisrõõmu söömisrõõmuga. Inimlapsena, kes õppis elu tundma köögi kaudu, polnud tal kerge mõista välismaailma. Seda tohutut maailma, mis algas köögiukse juurest ja viis maja sisemusse. Samas aga köögi tagauksega piirnev maailm, kuhu kuulusid õu, aed ja köögiviljapeenrad, oli tervenisti tema oma, ta valitses seda. Vastupidiselt õdedele, keda see maailm kohutas ja kelle meelest see kubises tundmatuist hädaohtudest. Mängud köögis näisid neile mõttetud ja ohtlikud; siiski õnnestus Tital ühel päeval neid uskuma panna, et on võrratu vaatepilt, kui tulikuumale savipannile langevad veepiisad hakkavad tantsu lööma.

Sellal kui Tita laulis ja märgade kätega takti vehkis, et piisad pannile langeksid ja „tantsiksid”, hoidus nähtust jahmunud Rosaura nurka. Seevastu Gertrudis, keda vaimustas kõik, milles oli rütmi, liikumist või muusikat, mängis innukalt kaasa. Siis ei jäänud Rosauralgi muud üle, kui püüda sedasama järele teha, aga et ta käsi märjaks peaaegu ei kastnud ja neid liig arglikult raputas, siis ei tekkinud soovitud efekti. Tita püüdis teda aidata, surudes ta käsi pannile lähemale, Rosaura pani vastu, ja rüselus ei lõppenud enne, kui ägestunud Tita lasi õe käed lahti, nii et need hooga vastu tulikuuma panni langesid. Lisaks vitsanuhtlusele oli Tita karistuseks keeld õdedega oma maailmas mängida. Siis sai Nacha tema mängukaaslaseks. Koos leiutasid nad mänge ja muid vigureid, alati ühenduses köögiga. Kui nad ühel päeval nägid linnaväljakul meest, kes piklikest õhupallidest loomafiguure kokku pani, tulid nad mõttele seda järele teha, kuid materjalina vorstijuppe kasutades. Nad ei piirdunud tuntud loomade kokkuseadmisega, vaid leiutasid uusi, nagu näiteks monstrumeid luige kaela, koera jalgade ja hobuse sabaga.

Probleem tekkis siis, kui oli vaja neid lammutada, et vorsti praadida. Enamasti Tita ei lubanud seda. Ainult siis oli ta meelsasti päri, kui jõulukakke küpsetati, sest need olid tema meelishõrgutis. Sel juhul lasi ta purustada ühe oma loomadest ja jälgis rõõmsalt, kuidas see pannil särises.

Jõulukakuvorsti tuleb praadida ettevaatlikult, hästi tasasel tulel, nii et ta küpseks korralikult läbi, kuid ei pruunistuks ülearu. Kohe, kui vorst on valmis, võetakse ta tulelt ja lisatakse juurde sardiinid, millelt on eelnevalt luud eemaldatud. Samuti tuleb nende nahal olevad mustad plekid noaga maha kaapida. Sardiinidega segatakse kokku sibulad, hakitud piprakaunad ja peenestatud majoraan. Enne kakkude sisse asetamist lastakse täidisel seista.

Titale oli väga meeltmööda see aeg, kui täidis seisis, ütlemata mõnus oli nautida sellest hoovavat lõhna, sest lõhnadel on võime esile manada möödunud aegu koos häälte ja hõngudega, milletaolisi praegu enam ei ole. Talle meeldis sügavalt sisse hingata ja rännata koos auru ja lõhnaga, mis oli nii erisugune, et tungis kaugeimaisse mälusoppidesse.

Asjata püüdis ta meenutada, millal esmakordselt jõulukaku lõhna tundis: ta ei suutnud seda, küllap seetõttu, et see oli veel enne tema sündi. Võimalik, et sardiinide ja vorsti haruldane kombinatsioon köitis teda niivõrd, et sundis maha jätma rahuliku eetri ja valima ilmaletulekuks ema Elena üsa, et sel viisil siseneda De la Garza perekonda, kus nii hõrgutavaid roogi söödi ja nii eripärast vorsti tehti.

Ema Elena rantšos oli vorstitegemine omaette rituaal. Päev varem tuli hakata küüslauku koorima, piprakaunu puhastama ja vürtse peenestama. Kogu rantšo naispere oli ametis: ema Elena, tema tütred Gertrudis, Rosaura ja Tita, kokk Nacha ja teenija Chencha. Pärastlõunasel ajal istuti köögilaua ümber ning juttu heietades ja naljatades möödus aeg lennates, kuni hakkas hämarduma. Siis ütles ema Elena:

„Tänaseks on sellega lõpp.”

Öeldakse, et targale piisab mõistmiseks paarist sõnast, ja nii teadsid pärast seda lauset kõik, mis kellelgi teha tuleb. Kõigepealt koristati laud, siis jagati tööd välja: kes läks kanalasse, kes tõi kaevust vett ja pani selle valmis hommikusöögi tegemiseks, kes muretses ahjupuid. Sel päeval ei triigitud, ei tikitud ega õmmeldud rõivaid. Pärast läks igaüks oma magamistuppa, et lugeda, palvetada ja magama heita. Ühel niisugusel pärastlõunal, enne kui ema Elena laua tagant tõusta lubas, teatas talle värisevi hääli Tita, kes oli tollal viieteistkümneaastane, et Pedro Muzquiz tahab tulla ja temaga rääkida.

„Ja millest siis tahab too mees minuga rääkida?” küsis ema Elena pärast lõpmata pikka vaikust, mis Tita südant pitsitas.

Vaevukuuldavalt vastas ta: „Ma ei tea.”

Ema Elena heitis talle pilgu, mis Tita meelest kätkes kõiki masenduse aastaid, mis üle nende pere oli veerenud, ja sõnas: „Parem teata talle, et kui ta tahab su kätt paluda, siis ärgu ilmaasjata tulgu. Tead väga hästi, et kuna oled tütardest noorim, siis pead minu eest hoolt kandma kuni mu surmapäevani.”

Öelnud seda, tõusis ema Elena pikkamööda püsti, pani prillid põlletaskusse ja otsekui käsklus kõlasid ta sõnad: „Tänaseks on sellest küll!”

Tita teadis, et kahekõne ei kuulu perekonna suhtlemisviiside hulka, kuid esmakordselt elus otsustas ta ema käsule vastu hakata: „Aga ma arvan, et…”

„Sina ei arva midagi ja lõpp sellega! Mitte keegi minu peres ei ole põlvkondade vältel selle kombe vastu häält tõstnud ja seda ei tee ka minu tütar.”

Tita langetas pea, ja niisama raskelt kui pisarad lauale, langes ta üle tema saatus. Sellest hetkest peale tundsid mõlemad, köögilaud ja Tita, et nad ei suuda karvavõrdki väärata nende tundmatute jõudude survet, mis sundisid ühte neist jagama teisega tema saatust ja sünnist saadik tema kibedaid pisaraid vastu võtma, ning teist sellele totrale ettemääratusele alistuma.

Kõigest hoolimata ei vandunud Tita alla. Ta hinges mäsles hulgaliselt kahtlusi ja küsimusi. Nii näiteks oleks ta tahtnud teada, kes oli algatanud selle perekondliku traditsiooni. Oleks kena tollele teatavaks teha, et ses täiuslikus, naiste vanadust kindlustavas plaanis oli väike viga. Kui Tita ei või mehele minna ega lapsi saada, kes siis tema eest vanaduses hoolt kannab? Missugune on sel juhul lahendus? Või ehk arvatakse, et ega ema hooldav tütar pärast oma hoolealuse surma enam kaua ela? Ja mis saab naistest, kes jäävad lastetuks, kes abistab neid? Vähe sellest — ta tahtis teada, missuguseid uuringuid on tehtud otsustamaks, et ema hooldamiseks sobib kõige paremini noorim, mitte aga vanim tütar. Kas on kunagi kuulatud tütarde arvamust, kellesse see asi puutub? Kui abielluda ei tohi, ehk on siis talle lubatud vähemalt armastust tunda? Või on ka see keelatud?

Tita teadis suurepäraselt, et kõigi nende küsimuste vältimatu saatus on täiendada vastamata küsimuste arhiivi. De la Garzade peres kuulati sõna ja lool lõpp. Ema Elena, eirates teda täielikult, väljus vihasena köögist ja ei lausunud talle nädala jooksul sõnagi.