Läänemaal ja Saaremaal lõppesid küünlapäeval jõulud, mujal olid need lõpetatud kolmekuningapäevaga.

Usuti, et kindlal päeval annavad punast värvi joogid selleks aastaks puna näkku. Punajoogiks võis olla õlu, millele oli värvi juurde lisatud, punaseks värvitud viin, hiljem ka punane vein ning koguni punane mahl või morss. Puna joodi Lääne-, Lõuna-Eestis ja saartel küünlapäeval, mujal aga maarjapäeval

Kirde-Eestis kõrvetati veel 19. sajandil küünlapäeval künnihärgade sarvi, et härjad oleksid kündmisel tugevad. Õmblustööd olid päeva soositud tegevuste hulgas — nõelapisted usuti kanduvat üle metsloomadele. Et ilmad muutusid valgemaks, algas küünlapäevast kangakudumine, mis kestis jüripäevani. Rangelt oli keelatud ketramine.

Küünlapäeval sõlmiti veel 19. sajandil kõrtsis mokalaadal teenistuslepinguid, palgati sulaseid ja tüdrukuid, samuti suviseid hooajatöölisi. Varem oli see ka mõisatööliste kauplemise aeg.

KÜÜNLAPÄEVA ILM
  • Selge ilm = hea suvi
  • Sajune ilm = vihmane suvi
  • Praksuv pakane = äike jaagupipäeval
  • Küünlapäev on idakirikus ja armeenia kirikus seotud Kristuse esimese templisse viimisega, läänekirikus aga tuntud kui Maarja puhastamise päev 40 päeva pärast Kristuse sündi. Püha tähistamine algas 4. sajandil Bütsantsis ja 7. sajandil Roomas. 11. sajandist hakati altari ees küünlaid pühitsema. See tava levis väga kiiresti ja laialt ja jäigi päeva tunnuseks.

    Legendi järgi süttinud Kristuse kirikusse viimisel seal iseenesest küünlad, mille järgi päev ongi oma nime saanud. Keskajal valati Kristuse märgina küünlapäevaks eriti suur küünal.

    Asteekidel algas sel päeval pidustustega uus aasta. Inglased tähistavad jõulude lõppu nagu ka sakslased ja paljud teised rahvad.

    Eestlased valmistasid pikki sajandeid pidulikeks puhkudeks kodus rasvaküünlaid. Küünal on sageli olnud materiaalse ja vaimumaailma ühendajaks. Ristikirikus on küünal maailma valguse ehk Kristuse sümboliks.

    Keskajal hoidsid katoliiklased preestri õnnistatud küünalt kodus deemonite, nõiduse ja äikese vastu, palverännakutel oli see tavalisemaid ande, samuti jäeti erilistele altaritele ja kujude juurde raha küünalde süütamiseks.

    Küünlad on olnud kasutusel ka maagiliste riituste juures, keskajast on levinud teated nendega nõidumisest. Viljakushaldjas Peko kuju valmistati mõnedel teadetel vahaküünlana või süüdati küünlad puust kuju peal. 17. ja 18. sajandil on vahakujusid ja -küünlaid ohverdatud tähtpäevadel pühapaikadesse.