"Aitasin möödunud sügisel silmnähtavalt täis joond ning end täis kusenud meest tänaval," meenutab ta. "Magas ristseliti keset kõnniteed, rahvas kõndis üle ja mööda saates talle põlastavaid pilke. Keegi ei teinud väljagi.

Olin ise autoga, peatasin kinni ja läksin ajasin ta tee pealt püsti. Pole naljaasi külma tee peal magada - mitu muud häda võib sealt veel külge saada kui lihtsalt homne pohmakas. Äratasin ta üles, püüdsin aru saada, kas kõik on okei ning talutasin ta istuma. Õnneks tulid tal paar sõpra-tuttavat ligi ja jäid teda passima. Pool tundi hiljem oli ta sealt juba läinud.

Miks ma seda tegin? Sest mu oma isa oli ka vana ja nõder, jõi ka õlle ja ikka juhtus vahel, et ta kukkus ümber. Mitte joogisena, aga tal olid tasakaaluhäired ja jalad ei kandnud enam nii kuidas pidanuks.

Igatahes läks sellest minu aitamisest mööda nädalakene, kui Tallinna külje all aidati minu isa tänaval püsti ja viidi koju ära.

Usun, et heateod käivad ringi."