Naine Tansaanias — järjepidevuse ja külluse sümbol
Teda ootas ees sugulane, kes tasu eest peavarju pakkus.
Päeval toimetas Feta võõras majapidamises teenijana, 6-aastane laps kodus ootamas. Üsna igapäevane olukord Aafrika-mandril. Kohalikus külakoolis oli Feta omandanud põhihariduse, saanud selgeks lugemise ja kirjutamise ja linn andis talle võimaluse parandada elementaarset inglise keele oskust.
Tütar on õnnistus
2009. aasta suvel, olles töötanud linnas aasta ja kuus kuud, sattus Feta teenijaks minu juurde. Eestlase ja eurooplasena on huvitav jälgida põlisrahvaste tegevust ja traditsioone nendele koduses keskkonnas. Minul avanes võimalus elada tansaanlaste keskel viis unustamatut kuud. On lausa hämmastav, kui väga tahaksime meie oma kultuuri neile pähe istutada ja kui raske on leppida sellega, et nemad elavadki oma elu just nii. Naised on kõikjal maailmas naised, aga kui erinev on nende roll ühiskonnas!
Tansaanias on tütre sünd alati oodatud sündmus. Sealne elukorraldus näeb ette, et tütred jäävad pere juurde, suurendavad peret ja hoolitsevad oma vanemate eest vanaduspõlveski. Just nagu meie kõikuvad pensionisambad — mida rohkem neid on, seda kindlam (justkui) tulevik. Samuti on tütrel võimalik leida paremal järjel mees ja parandada nii perekonna elujärge.
Selleks aga, et paremal järjel mees tüdruku kosiks, tuleb natukene panustada siiski ka tütre haridusse. Vaid vähestel naistel on ambitsioonikust püüelda parema hariduse poole, kui nende vanemad neile pakkuda tahavad. Lisaks haridusele otsustavad vanemad laste ja tütarde abielu üle.
Abielu ametlikku registreerimist seal väga ei korraldata ja on põhimõtteliselt sõlmitud sellel hetkel, kui vanemad selleks loa annavad. Maapiirkondades esineb palju sugulasabielusid, kuna vanemad lepivad omavahe laste abielud varakult kokku ja sugulastega on ka läbirääkimisi lihtsam pidada. Lisaks sellele on ju teada, et laps läheb heasse peresse. Rituaale korraldavad ka hõimupealikud ja peenemates peredes toimuvad ka laulatused, kuid see on pigem erand kui reegel. Iseenesest mõistetavalt on vanemate käsk ka seaduseks lastele, sest vastasel korral arvatakse sind ühiskonnast välja ja pole hullemat karistust, kui hõimu põlgus.
Lapse sündides saab tema lapsepõlv mööda
Rasedus on positiivne sündmus hoolimata naise vanusest, perekonnaseisust, või usutunnistusest. Perekonnaplaneerimine ei ole Tansaanias teema ja sellest ei mõelda. Lapsi on just nii palju, kui jumal on neid andnud ja kõik need, kes ka suureks kasvavad, on boonus omaette. Mõningaste tähelepanekute kohaselt võib aga öelda, et paremini haritud naistel on lapsi vähem. Kui naine on tööl, siis on lapsed ikkagi tema mure. Mehe roll on lapse kasvatamisel olematu. Samas ei eeldagi naised laste kasvatamisel kellestki abi. See ei ole kombeks. Kui juba emad said hakkama, siis tuleb ka tütardel saada.
Kuigi peres teenib sissetulekuid mees, pakub globaliseeruv ühiskond ka võimalust naistele. Ambitsioonikamad ja haritumad naised võivad leida tööd rahvusvaheliste ettevõtete kontorites, vähem ambitsioonikad aga tootmistöölistena tsehhides. Tansaania toodab põhiliselt ameerika turule ja seetõttu sõltutakse seal ka väga Ameerika Ühendriikidest. Seetõttu on inglise keele oskus muutumas oluliseks haridustaseme näitajaks igas ühiskonnaklassis. Inglise keelt oskav naine on haritud ja hea naise võrdkuju. Kontorinaised suurlinnades käivad riides väga väljapeetult — hoolimata soojast kliimast kantakse korrektset kostüümi, mis koosneb pintsakust ja seelikust, puududa ei tohi kinnised kingad ega hoolitsetud soeng. Juuksuri külastamine on oluline korrektsuse märk.
Esmane missioon on siiski sünnitada lapsi
Hoolimata oma haridusest ja tööst on sealsed naised siiski väga malbed ja viisakad. Ükskõik, kas nad käivad tööl või mitte, on nende esmane ülesanne ja missioon siiski sünnitada lapsi. Kuid tunded ei ole selles ühiskonnas lubatud. Pisaratega ei saa välja pressida muud kui ühiskondlikku põlgust. Tunded on euroopa ja ameerika nõrkuseks. Samuti ei halvustata kedagi avalikult. Ja naistest peetakse igas ühiskonnakihis lugu, sest naised viivad elu edasi. Kuigi naiste õlul on endiselt suur füüsilise töö koorem, on nad siiski au sees: emad, naised, tütred.
Kui Feta oli linnas elanud ja töötanud juba kaks aastat, jäi ta uuesti rasedaks. Mis seal siis imestada, elu pidi ju edasi minema nii linnas kui ka maal. Kuna rasedaid ja lastega teenijaid väga tööle võtta ei tahetud, siis oli temalgi tõsine oht jääda tööta. Kahjuks oli ka minu aeg Tansaanias lõppemas. Seega plaanis Feta minna tagasi maale, koju sünnitama, võtta kohalikust koolist kaasa üks usinam tüdruk ja tulla kunagi ikka tagasi linna, teenides siin elatist nii endale, oma lastele kui ka lapsehoidjale. Elu edasi viiv jõud on ju siiski laps, ja parem oleks, kui ta oleks tütar!
