Naise kättemaks: sain võimaluse näha abikaasa teistsugust tahku ning see äratundmine kätkes endas erootilist laengut
“Naise kättemaks” on LP raamatusarja “Aegumatud armastuslood” üheksateistkümnes raamat.
Raamatukatkend
Esimene peatükk
„Vaata,” ütles mu assistent Minty talle omase käheda turtsatuse saatel, „arvustus toodi just ära. Nii mürgine, et naera ribadeks.” Ta lükkas Hal Thorne’i „Tuhat õlipuud” mulle lähemale; arvustus oli raamatu vahele torgatud.
Võtsin köite millegipärast kätte. Üldiselt hoidusin ma kõigest Haliga seonduvast ohutusse kaugusse, aga mis see ainus kord mulle ikka teha võis? Olin ju kindlalt paigas, toimekas, palju muutunud ja oma valiku ammuilma ära teinud.
Kui mu tulevane töö — kirjandusveergude toimetamine — meil Nathaniga esimest korda jutuks tuli, hoiatas tema, et unistuse täitumine võib tuua kaasa aja jooksul idaneva tülgastuse raamatute vastu. Et lähedasest suhtest sünnib põlgus. Mina vaidlesin vastu, viidates Mark Twainile, kes oli paremini märki tabanud: tema sõnul sünnivad lähedasest suhtest pigem lapsed; võib-olla peegeldas Nathani sünge ennustus hoopis ta enda tundmusi töö vastu? Sellega polnud Nathan teps mitte nõus: „Rumal jutt, ma olen oma eluga rohkem rahul kui kunagi varem” ja „Küll näed.” (Viimast repliiki saatis irooniliselt isane mina-juba-tean-naeratus, mida ma alati nautisin.) Ennustus polnud siiani täitunud.
Endiselt uhkasid raamatud minu silmis peibutavaid lubadusi, kätkesid endas kõigi võimaluste võtit — mis tahes võimaluste. Raskel hetkel aitasid nad mu kuivale ja noorpõlves olin ma valikuid tehes nende lehekülgedelt juhatust otsinud. Aastaid raamatutega töötanud, olin ma hakanud neid puudutuse järgi ära tundma. Paks, kare, odav paber tähendas pehmekaanelist romaani. Luule oli peaaegu kaalutu, leheküljed laiades valgetes raamides. Raskes fotolastis elulood lubasid paljastada seni kiivalt varjatud saladusi.
„Tuhat õlipuud” oli sale ja ökonoomne, tüüpiline reisikiri, mille kaanefoto kujutas kaledat sinist taevast tühja kaljuse ranna kohal. Maa näis kuum ja kuiv, kiviklibust libe ja varbaid kriipiv.
Minty jälgis mu näoilmet. Tal oli eriline komme ükskõik keda oma tumedate, veidi viltuste pilkumatute silmadega puurida. See ainitine tähelepanu näis innustunult poolehoidev, avaldas inimestele muljet ja mõjus minu arvates julgustavalt. Vähemalt mind oli Minty tume keskendunud silmavaade koos töötatud kolme aasta jooksul korduvalt lohutanud.
„Autor on ülespuhutud tühisus,” tsiteeris ta arvustajat. „Tema raamat pole sedagi.“
„Mis sa arvad, millest nii sapine lähenemine?” pomisesin mina.
„Liiga hea minek,” heitis Minty.
Ulatasin „Tuhat õlipuud” tema kätte. „Jätan selle sinu hooleks. Helista Dan Thomasile, ehk teeb ruttu ära.”
„Kas endal käib üle jõu, Rose?” Minty ütles seda aeglaselt, kaalutlevalt, kuid ta hääles kõlas mingi terav noot, mis mind üllatas. „Kas sulle ei tundu, et oleks juba aeg?”
Kinkisin talle naeratuse. Mind rõõmustas teadmine, et olime Mintyga sõpradeks saanud, ja kuna ta alati ütles seda, mida mõtles, oli mul lihtne teda usaldada. „Mitte selles pole asi. Jõud käiks üle küll. Aga ma lihtsalt ei taha Hal Thorne’i raamatutega kokku puutuda.”
„Nagu soovid.” Minty loovis läbi raamatukastide vahelt, mis täitsid peaaegu kogu põranda, ja võttis istet. „Võid selle muidugi ka minu hooleks jätta.” Siiski ei paistnud ta mu otsust heaks kiitvat, ja vaevalt ma isegi seda tegin. Professionaalil ei sobinud ainsatki raamatut kergekäeliselt tagasi tõrjuda, eriti veel sellist, mis laialdast huvi äratas.
Sisetelefon nõudis häälekalt tähelepanu. Helistas Steven tootmisosakonnast. „Rose, mul on väga kahju, aga kirjandusrubriik jääb kahekümne üheksanda numbris lehekülje jagu lühemaks.”
„Steven!”
„Anna andeks, Rose. Pärastlõunaks jõuad ära korraldada?”
„Kaks korda järjest, Steve! Laseksid seekord ehk kellelgi teisel aadrit? Kokandusel? Turismil?”
„Ei.”
Steven oli vaevatud ja läbematu. Meie alal, kus leht pidi iga päev trükki jõudma, dikteeris aeg nii otsused kui ka reageeringud. Komme kiirustada imbus pikapeale verre ja me rääkisime isekeskis, nagu vahetaksime telegramme. Eales polnud aega tavaliste inimeste kombel oma seisukohta kaitsta. Kiikasin Minty poole. Ta tippis hoolega kirjutada, aga ma teadsin, et ta jälgib mind teraselt. Ütlesin tõrksalt: „Homme hommikuks ehk.”
„Hiljemalt.” Steven lõpetas kõne.
„Mis parata.” Minty polnud tööd katkestanud. „Kui palju?”
„Terve lehekülg.”
Vajusin tooli sügavusse olukorda vaagima ning mu pilk libises Nathani ja laste fotole, mis alati töölaua nurgal seisis. Me olime tookord Cornwalli rannikul ja lapsed — kümnene ja kaheksane — mängisid liivaga. All supelrannas, seljaga halli, tusase mere poole. Nathani käsi lebas Sami õlal, kes seisis vaikselt isa kaitsvas varjus, tema teine käsi püüdis ohjeldada kiikavat, püsimatut Poppyt. Meie lapsed olid vastandlikud nagu tuli ja vesi. Mina olin jõudnud just teatavaks teha, et üks tuntud kirjanik on nagu meiegi Trebethan Baysse kuueks kuuks maja üürinud, et seal romaani lõpetada. „Helde taevas.” Nathan oli oma kõige naljakamat nägu teinud. „Küll ikka loeb aeglaselt.” Mina haarasin seepeale kaamera ja jäädvustasin Poppy naerukrambid, keda isa uusim, „lihtsalt võimatu” nali järjekordselt endast välja viis. Ka Nathan naeris — heameelest, rahulolust. Näed nüüd? — kuulutas ta kaamerale. Me oleme üks ütlemata õnnelik perekond!
Kummardusin lähemale ja puudutasin fotol Nathani nägu. Tark, armastav Nathan. Tema arvates oli isa kohus oma lastele pidevalt nalja teha, et nad ei märkaks elu pahupoolt enne, kui on piisavalt suured sellega toime tulema; samas talle ka lihtsalt meeldis neid naerutada. Mõnikord söögiaegadel oli see mind meeleheitele ajanud — Sami ja Poppy isu oli niigi sama olematu kui nende kehakaal, mis tegi mulle muret. „Proua Pabistaja, kas teie siis ei tea, et inimesed, kes söövad vähem, elavad kauem ja neil on parem tervis?” küsis seepeale Nathan, kes oli talle omaselt näinud vaeva, et see statistiline tõsiasi minu rahustamiseks kusagilt välja uurida.
Juhtisin mõtted hetkemurede juurde tagasi. Nagu ajalehe puhul tavaline, oli ka nüüd tegemist poliitiliste mängudega, millel eraldi võetuna polnud erilist tähtsust, küll aga kuhjudes. Ütlesin Mintyle: „Mulle tundub, et targem oleks mässu tõsta. Muidu saab Timonil lausa harjumuseks kirjandusveerge lühemaks nakerdada. On mul õigus?” Küsimus oli tegelikult retooriline, ma olin juba asja ära otsustanud; mul oli lihtsalt tekkinud komme kohelda Mintyt umbes samamoodi kui oma lapsi, keda ma võimaluse korral olukordade lahendamisse kaasasin.
Timon oli meie tööandja, Vistemaxi meediakontserni pühapäevalehe peatoimetaja, ning tema sõna oli seadus. Minty istus seljaga minu poole ja otsis märkmikust Dan Thomasi telefoninumbrit. „Kui sa seda vajalikuks pead.”
„Nii et oled kahe käega poolt?”
Minty ei keeranud ikka veel ringi. „Oleks vist targem see asi sinnapaika jätta, Rose. Milleks laskemoona raisata.”
Harilikult oli Minty kärbete suhtes sama võitlusvalmis kui ma ise. Minus ärkasid kahtlused. „Minty, tead sa midagi sellist, millest mina pole veel kuulnud?” See polnud üldsegi rumal küsimus. Vistemaxi kaadrid ja jõudude tasakaal muutusid pidevalt, see polnud mõni turvaline pesa, vaid areen, kus jäid ellu ainult mitmepalgelised, teesklusvõimelised, ohtlikud isendid.
„Ei. Ei, muidugi mitte.”
„Aga …?”
Minty telefon helises ja ta haaras toru. „Raamatud.”
Ootasin veel hetke. Minty kritseldas paberile: „Mul on siin üks ego, mis on suurem kui sinu istungite alus,” ja lükkas sedeli üle laua minu ette.
Mis tähendas, et kõne tuleb pikk; jätsin ta rääkima ja astusin kabinetist välja avatud planeeringuga toimetusruumi. Juhtkond tuletas meile sageli ja rõõmsalt meelde, et sisekujunduses oli lähtutud inimese vajadustest, inimesed aga tasusid hoolitsuse eest tänamatuse ja tõrksa vimmaga: valgusküllane avar ruum oli ühtlasi kõledalt kollektiivne ning selles kaikuv häältesumin ja arvutite undamine jättis täiesti mõistusvastaselt jäise vaikuse mulje.
Maeve Otley tellimisosakonnast väitis nördinult, et see ruum on klatšimoori unistus. Tõepoolest, seal ei leidunud kohta, kus töötaja oleks saanud ennast pisut koguda, muremõtted ja paanika võõra pilgu eest hetkekski varjule viia — nagu akvaariumis, kuhu omanik pole vaevunud ainsatki kivikest poetama. Mina nurisesin koos Maeve’iga, kes oli samuti mu sõber, kirusin tööandja terrorit, aga üldiselt olin ma nagu teisedki olukorraga kohanenud ja ruumikujunduse puudustega juba harjunud.
Korrus allpool pidas Steven meeleheitlikku võitlust arvuti väljatrükkide ja küljendusplaanide tulvaga. Laual ootasid pooleldi söödud kanavõileib ja rodu pooleliitrisi mineraalveepudeleid. Minu rünnakut märgates tõstis ta tõrjuvalt käe. „Halastust, Rose, see on julm!”
„Ka raamatud väärivad halastust.”
Steven kiikas igatsevalt oma võileiva poole. „Mis see loeb, peaasi et mina saan töö kaelast ära ja pääsen koju magama. Sina, Rose, oled siin teisejärguline.”
„Mis siis, kui ma Timonile kaebama lähen?”
„Kahtlen, kas sellest sulle tulu tõuseb …”
Tühi vaev. „Mis on küll see tähtis teema, mis tungib otsapidi minu veergudele? Hakklihavorm kartuliga?”
„Üks minister tehakse pihuks ja põrmuks. Ei või veel öelda, kes.” Steven tegi tähtsat nägu. „Mees nagu muiste. Eksootiline armuke, semudele soojad kohad, maksupettus. Näib, et perekond ei tea veel üldse, mis neil pea kohal ripub; kõik on ülisalajane.”
Võpatasin vastikusest ja kaastundest. Algusaegadel oli mind vaevanud ehe süütunne kannatuste pärast, mida meie lehe paljastuslood asjaosalistele põhjustasid. Nüüd ei reageerinud ma enam nii ägedalt. Kõik oli juba tuttav ega viinud mind endast välja. Tundsin siiski muret, kuidas mõjub meie lehe sensatsioon ohvri perekonnale. Kuidas ma ise selle üle elaksin, kui avastaksin ühel hommikul ärgates, et kogu mu elu on rajatud valele? Kas murduksin? Seda ei suutnud ma mõeldagi, mida võisid tunda asjaosaliste lapsed neid pettus- ja reetmislugusid lugedes. Samas andsin ma endale aru, et minu võimuses polnud midagi muuta, kui protesti märgiks töökohast loobumine välja arvata. „Tahad oma ühekordse trumbi välja käia?” oli Nathan minult õigustatult pärinud. „Ei.” Nii jäidki mu sisemised heitlused ja kohatised süümepiinad ainult mu enda teada.
„Mul on neist kahju,” ütlesin Stevenile. Samas sirvisin mõttes võimalikke kandidaate. Inimlik uudishimu.
„Asjatult. Küllap ta on selle ära teeninud.”
Steven haukas võileiba. „Kas sa lased mul nüüd jätkata?”
Juhuse tahtel astus minu sisenedes liftist välja Nathan koos oma tegevtoimetaja Peter Shakeriga. Pomisesin: „Hei, kallis.” Nathan oli mõtetega mujal, mehed vestlesid poolihääli. Iga kord, kui nägin Nathanit töö juures, tabas see mind nagu ehmatus — meeldiv ehmatus. Sain võimaluse näha abikaasa teistsugust, kodusest elust eraldiseisvat tahku ning see äratundmine kätkes endas erootilist laengut. Mulle meenus siis, et Nathanil on ka see teine, omaette olek, nagu mul endalgi.
„Nathan.” Puudutasin ta käsivart. „Pidin sulle just helistama. Peame hiljemalt kell kaheksa restoranis olema.”
Nathan võpatas. „Rose. Mu mõtted olid hajevil. Anna andeks. Ma … hiljem näeme.”
„Muidugi.” Lehvitasin talle ja Peterile sulguvate uste vahelt. Nathan ei lehvitanud vastu.
Ma ei teinud sellest numbrit. Vistemaxi meediakontserni päevalehe peatoimetaja abina oli Nathanil alati kiire. Kõik ta reeded olid koosolekuid täis pikitud ja õhtul koju Lakey Streetile vaarudes oli Nathan pahatihti kurnatud, lausa tühjaks pumbatud. Minu ülesanne oli siis teda turgutada ja ära kuulata. Otsustades Nathani ilme järgi, mida ma oskasin pärast kahtkümmend viit abieluaastat juba päris täpselt tõlgendada, oli käesolev reede eriti ränk.
Lift kandis mind kõrgemale. Töökohal ja abikaasal on nii mõndagi ühist. Kui sul on õnne, siis leiad õigel ajal selle õige üles. Armud mõnda mehesse või ametisse, sõlmid lepingu ja sukeldud just neisse elumere laintesse ja rutiini, mis sulle kõige paremini istuvad. Tunnistan, et mitte päris juhuslikult polnud minu ja Nathani tööandja üks ja sama kontsern — elektroonikahiiglane, mis andis muuhulgas välja mitmeid ajalehti-ajakirju. Kinnitasin endale sellest hoolimata, et olin saanud oma koha tänu isiklikule tublidusele. Isegi kui see päris nii polnud, siis töökoha säilitamine oli ometi mu enda teene.
Poppy mõistis meid Nathaniga hukka. Kakskümmend kaks täis saanud, lakkas ta naermast ning leidis, et elul peaks olema mingi suur üldkasulik eesmärk — vähemalt meie viimase tõsise vestluse ajal. Tookord päris ta minult ägedalt aru: „Milleks osaleda kunstlikult üle paisutatud, keskkonnavaenulikus tegevuses, nagu seda on ajalehe väljaandmine? See pole ju muud, kui ettekääne metsi maha raiuda ja toota kahjuliku mõjuga soperdisi.” Erinevalt Samist oli Poppy loomus nurgeline, tema suureks kasvamine toimus nagu sõrmkinda pahupidi pööramine, ikka üks sõrm korraga. Kui õnn sind soosib, toimub sirgumine hiljukesi, ja ega Poppygi kogenud tegelikult teab mis suuri vapustusi, aga mina kartsin siiski, et ta saab sel teekonnal kriimustada.
Kui ma kabinetti tagasi jõudsin, rääkis Minty telefoniga, kuid lõpetas mind nähes kärmelt kõne. „Hiljem räägime. Aidaa.” Ta jätkas kergelt õhetades trükkimist.
Istusin laua taha ja valisin Nathani otsenumbri. „Ma tean, et kohe algab koosolek, tahtsin ainult küsida, on sul kõik ikka korras?”
„Jah, muidugi on.”
„Ma lihtsalt … Sul oli nii murelik nägu peas.”
„Mitte murelikum kui harilikult. Millest selline ootamatu hoolitsus?”
„Tahtsin lihtsalt kuulda, et sul pole halbu uudiseid.”
„Või tahtsid lihtsalt olla esimene, kes seda uudist kuuleb?”
„Nathan!” Aga ta oli juba toru hargile pannud. „Mõnikord,” ütlesin fotole, „on ta täiesti võimatu.”
Selle peale oleks Minty pidanud takka kiitma: „Mehed — kellele neid vaja!” või julgustama: „Ma olen su tasuta terapeut, kergenda aga südant.” Ja viltused tumedad silmad oleksid meeste ja naiste veidrat jagelemist seirates irooniliselt välkunud. Tema aga jahmatas mind teravatoonilise märkusega: „Nathan on väga kena inimene.”
Pidin end hetke koguma, enne kui suutsin vastata: „Ka kenad inimesed on mõnikord võimatud.”
„Kenasid inimesi kiputakse alahindama.”
Maad võttis lühike ebamugav vaikus, mitte minu solvumise pärast, vaid pigem seetõttu, et Minty ütluses peitus tõetera. Nathan ja mina olime mõlemad tööga koormatud, Nathan viimasel ajal veel eriti. Nagu keldrisse tunginud vesi, võib ka töörügamine vundamenti kahjustada. Katsusin tekkinud ebakõla hetke pärast leevendada. „Meie lehekülg läheb ühe eriti jõhkra paljastuse nahka.”
„Saatuse karm käsi.” Minty vahtis aknast välja, nurkaaetu ilme näol. „Nii see ilmaelu käib.”
Jälle tundus imelik, et Minty ei päri minult: „Kes? Kes?” ja ma üritasin veel korra. „Lähed täna õhtul poode kammima?” Lisasin muiates: „Bond Streetile?”
Minty pidi silmanähtavalt pingutama. „Olen vist liiga palju juurde võtnud.”
Meie eranali. Bond Streeti kauplustest saab riideid kuni suuruseni number kaheksa. Mintyl, kelle jäsemed on haprad nagu Piibeleheneitsil, talje õbluke ja rind peaaegu olematu, pole selle vastu midagi. Tema käsivarred ei aja müüjaid kunagi ahastama. Mina olen sunnitud käima Oxford Streetil, kus mööndakse pika mokaga, et ka number neliteist on tõepoolest olemas. Nii me avastasimegi Mintyga kahepeale jaemüügi diskriminatsiooniseaduse: mida kogukam naine, seda kaugemal keskusest paiknevad tema jahimaad. (Päris paksud on vist lausa linnast välja tõrjutud.) Sellele lisaks vaevab meid mõlemaid suurte jalgade needus — ja Londoni kammitsetud jaemüügikultuuris on see tõeline õnnetus –, mistõttu arutelu teemal, kust leida sobivaid kingi, ilma et peaks sealjuures moele lõplikult selga keerama, pakkus meile sageli kasulikku meelelahutust.
Vestlus venis vaevaliselt edasi. „Mida sa kavatsed nädalavahetusel veel ette võtta?”
„Tead mis, Rose!” Minty lükkas sahtli kolksuga kinni. „Ma tõesti ei oska öelda.”
„Hea küll.”
Ma ei lausunud enam sõnagi. Lõppude lõpuks on inimesel isegi kontoris õigus eraelu puutumatusele.
Mul tuli kahe arvustuse vahel otsustada — üks neist pidi langema kärbete ohvriks. Kas uusim väljapaistev ajutegevuse uurimus? Autor väitis, et ajurakud uuenevad iga seitsme aasta tagant ja inimene muutub sellega hoopis teiseks. Väide kõlas revolutsiooniliselt, eriti kirikutegelaste ja psühhoterapeutide kõrvus, kes osutuksid seega ülearusteks. Samas andis see lootust inimestele, kelle huvides oli lõigata läbi sidemed raske eluperioodi või oma isiksuse pahupoolega. Kuid aju-uuringu arvustust sisse jättes tulnuks ignoreerida Anna Westi uusimat romaani, mis oli kindla peale ülimenukas. Nii et kas raamat, millest lugejad peaksid midagi teada saama, või see, mille tutvustust nad tahaksid lugeda.
Helistasin portreelugude osakonda. Carol võttis kõne vastu ja ma küsisin temalt, kas nad teevad loo Anna Westist.
Carol jagas mulle lahkelt teavet. „Tõepoolest, teeme küll. Ilmub järgmises numbris, pikk ja põhjalik. Saan ma aidata?”
„Kardan, et pean tema arvustuse välja viskama, tahtsin olla kindel, et ilmumise nädalal on teema ikkagi kaetud.”
„Jäta see meie hooleks,” kuulutas Carol, võidukas, et „portreed” saavad „raamatute” üle punktivõidu. Naeratasin, teades valusast kogemusest, et ajakirjaniku töö eeldab mõõdutunnet; komme kellegi peale vimma kanda oli targem kohe alguses välja juurida.
Korraldasin oma kaks allesjäänud lehekülge kiirkorras ümber, nii et aju seitsmeaastase uuenemistsükli teooria sai parima paiga. Ianthe, mu ema, poleks selles mingit mõtet näinud: tema eelistas kõiges lihtsust ja harjumuspäraseid reegleid.
Õhtu saabudes helises telefon üha harvemini, mis oli igati loomulik. Minty töötas oma raamatuvirna läbi ja tõstis köited ükshaaval postikorvi. Kell viis keetis ta meile mõlemale teed ja me jõime seda vaikuses, mida mina pidasin sõbralikuks.
Põikasin koduteel St. Benedicta kirikusse. Tundsin, et tahan hetke rahus olla ja vaikust kuulata.
Kirik oli nüüdisaegne, tagasihoidlik, disaini ja arhitektuuri poolest väheütlev. Algupärase hoone olid IRA terroristid kolmekümne aasta eest õhku lasknud. Asemele ehitati just nii napp ja kasin jumalakoda, nagu sobis ajastule, mis ei osanud kiriku positsiooni riigis enam õieti määratleda.
Nagu harilikult vedelesid sissekäigu klaasuste kõrval laua peal läbisegi lauluraamatud ja kuulutustelehed, millest enamik reklaamis eelmise nädala üritusi. Viirukihõng segunes apelsinimahla lõhnaga, mida levitas nurka paigutatud mahlaautomaat, küllap pühapäevakooli tarbeks. Pingid olid asjalikud, kuid keegi, vist isegi mitmed, olid laotanud neile enda tikitud põlvepatju, mille värvid ja kujundid poleks võinud olla enam kirevamad. Mõistatasin sageli, kes võisid küll olla need mulle tundmatud käsitööhuvilised ja mis oli ajendanud neid looma nii sinipunaseid, nii kukerpallitavaid mustreid. Pagu rutiinse tegelikkuse kütkeist? Alateadvuslik korraloomise tung, mida rahuldas vana ja võimuka legendi surumine kanga ja tikkimistehnika raamesse?
St. Benedicta polnud tegelikult minu kirik ja ma polnud isegi mitte usklik, aga ometi tõmbas see hoone mind ligi, ja mitte ainult hingehädas, vaid ka õnnelikul hetkel. Siin võisin ma korraks omaenda kestast välja lipsata, tõmmata sügavalt hinge ja nautida paari sekundi jooksul üldse-mitte-keegi-olemist.
Kõndisin pingiridade vahelt läbi ja keerasin vasakule, kus asus tilluke jumalaema kabel; altari kõrval seisis ehmatavalt erksinises rüüs madonnakuju. Rabe, rohmakas skulptuur, samas kummaliselt liigutav. Madonna liiga roosad käed õnnistasid ringikujulist küünlajalga, kus põles üksainus küünal. Pühendatud eelkõige vägivalla ohvritele, sirutas madonna oma kipsist käed Iirimaa ja Ruanda haavatute ja invaliidide kohale, lunastas Lõuna-Ameerika kadunud hingi ja neid, kellest meie midagi ei teadnud, tuletas meelde, et siin seisab kõigi emade ema, kelle kohus on kaitsta ja hoolitseda.
Mõnikord tundsin ma tema palge ees kindlalt paika pandud elu elava naise rahulolu ja tüünust. Teinekord jälle tärkas minus kahtlus, kas mu rahulikult voolav stabiilne elu pole mitte ostetud endassesüüvinud hoolimatuse hinnaga.
Kuju lähedal kandikul lebasid kasutamata küünlad. Poetasin korjanduskarpi mõned naelad ja läitsin neist kolm. Üks lastele ja Nathanile, teine Ianthele, kolmas majale, meie majale — et ta oleks alati soe, hoolitsetud, meie päris oma pelgupaik.
Võtsin juba raamatukoti kätte, kuid mõtlesin ümber, panin selle uuesti maha ja otsisin välja veel ühe naelase mündi. Neljas küünal süttis pattu teinud ministri naisele ja mu oma kalestunud süümele.
Peatusin enne väljumist veel ukse kõrval laua ees, et korrastada kuulutustelehti.
Olgugi et oli juba pime, võtsin jalge alla tee, mis viis läbi pargi, valides mõistlikult raja, mis kulges piki jõekallast.
Muidugi oli tegu vaid liiklusest ahistatud linnapargiga, mis oli porimülgastest ja alla vandunud puudest rõugearmiline, kuid mind võlus see raskusi trotsiv püüd pakkuda linnaelust üürikestki lõõgastust. Pealegi — kes aga vaadata viitsis, võis saada ootamatu kingituse. Väike klump lumikellukesi puu juurel, südatalve leevenduseks. Punarinna ergas lennusähvatus astelpõõsa rõskete okste varjus. Kevadised tulbipeenrad, nurmenukud servades.
Siiani polnud talv kujutanud endast muud kui niisket vagurat vahepala aastaringis. Hommikupoolik oli saatnud paar otsustusvõimetut vihmasabinat, nüüd aga oli vaata et soe. Vara veel, et milleski kindel olla, veebruar alles — kuid kevadelootus hakkas juba ilmet võtma, siin ja seal aimus võimalus, et miski läheb kunagi jälle kasvama. Seisatasin, et tõsta raamatukott teise õla peale, ja tundsin, kuidas minugi kehas tuksuvad suure elu pulss ja ebamäärane ootusärevus.
Ma jään hiljaks. Pean kiirustama. Pean alati kiirustama.
Viis minutit hiljem astusin juba Lakey Streeti maja number seitsme esisele kivisillutisele. Kahekümne aasta eest olime Nathaniga arutanud, kas restaureerida Spitalfieldsis üks väike siidivabrik või nuhkida välja soodsa hinnaga neljakorruseline George’i-aegne eramu, mida keegi pole — arusaamatul põhjusel — enne meid märganud. Lakey Streeti maja mahtus kenasti meie toonase Hackney korteriköksi ja ülepakutud unistuste vahele. Vandusime tookord, et otsime kunagi midagi paremat, kuid seadsime endid peagi mõnusalt sisse selles Victoria-aegses pesakeses, mis tulijad lahkelt omaks võttis, ega kavatsenud sealt enam kuhugi liikuda.
Tänavavalaternad põlesid ja hiljuti valgeks värvitud aknaraamid kumasid sinakalt. Loorber tilkus mu märjaks, kui ma selle alt läbi läksin; leidsin sajandat korda, et see puu on liiga suur, valesse kohta istutatud ja tuleb maha raiuda. Ja andsin talle sajandat korda armu.
