Minu esimene kokkupuude kodumasinaga oli kaheaastaselt kui ema abistada ja ise pesu triikida tahtsin. Nagu ema selja pööras, nii triikisingi - arm jäi lõua otsa ja on seal ka 45 aastat hiljem.

Pesumasin andis avarii tagajärjel otsad

Loomulikult olen ka mina pesumasinast igasugust träni leidnud, hõbekäeketi näiteks, mida keegi omaks ei tunnistanud (ei tea kas oli abikaasa sõbranna oma?), igatahes jätsin selle endale. Pesu masinast välja võttes tüdisin abikaasale pestud raha tagastamisest. Lõpuks olin sunnitud kasutusele võtma reegli, et kui mees ise taskuid tühjaks ei tee enne pükste pesumasinasse toppimist, siis kõik, mis ma leian, on minu oma. Õnnetuseks hakkasin nüüd vähem raha leidma. Pesumasinaga juhtus suuremat sorti õnnetus ka. Nimelt sõitis üks kihutaja meie kodumaja ees elektripostile otsa nii, et post pooleks. Abikaasa läks aitas kannatada saanud auto ära vedada ja kuni järgmise pesupesemiskorrani oli kõik hästi. Mida ma aga nädala pärast teha ei saanud, oli pesumasinat tööle panna. Selgus, et ilmselt olid õnnetuse tagajärjel traadid kokku läinud ja minu pesumasina mootor ära küpsenud. Kahju, hea masin oli.

Arusaamatus "Taigaga"

Rublaaja lõpul, kui midagi saada polnud ja kuulutuste kaudu sai hea hinnaga vajaminevat kraami, juhtus selline lugu. Olime koos abikaasa ja lastega ühes kohvikus mahla joomas, kui märkasin kuulutust, et ostame „Taiga“. Juurde oli lisatud ka hind ja et hind oli eriti magus, saatsin abikaasa kaupa tegema. Kohvikuomanik kutsuti tagaruumist välja, mehed surusid viisakalt kätt, istusid laua äärde ja minu abikaasa hakkas meie Taigat kiitma, et hea asi on, et sellega saab kõike teha, et hästi läheb kuumaks ja kõige lõpuks lisas, et viimati oli Taiga minu venna pulmas kaasas ja tervele pulmarahvale küpsetati seal verivorste. Potensiaalse ostja silmad läksid kogu aeg ümmargusemaks ja lõpuks kohmas ta mokaotsast, et tegelikult soovis ta keskküttekatelt „Taiga“ osta, mitte meie laua peal käivat pliiti, kus praeahi sees. Saime tükk aega hiljemgi südamest naerda.

Loodetavasti on ka patareidega köögikaal kodumasin. Sellega juhtus nii, et kinkisime minu vennale kaalu. Paari päeva pärast helistas vend, et oleme talle kinkinud kaalu, mis ei tööta, sest ükskõik, mida ta kaalule asetas, näitas kaal ikka ühte ja sama numbrit. Et lugu tundus uskumatu, palusime tal kaalu järgmine kord linna tulles kaasa võtta. Nagu kaalu nägime, oli viga käes – tuli lihtsalt kile näidikult ära tõmmata ja katkine kaal oligi korras.

Plahvatav hernesupp

Minu üpris viimane negatiivne kodumasinajuhtum on paari aasta tagune. Olen nimelt päris suur kodus keetja ja küpsetaja. Töökaaslased meenutavad veel aastaid hiljemgi minu sünnipäeva, kus ma suure 10-liitrise termosega hernesupi tööle tassisin (sünnipäev oli seekord vastlapäeval). Ära sai see supp igatahes söödud. Otsustasin paar aastat tagasi, et keedan vastlapäevaks jälle suure potitäie hernesuppi. Herned said leotatud, suitsukootidega koos keema pandud. Vaatasin, et jõuan enne vahu korjamist duši all ära käia, paraku eksisin. Järsku käis hele laks, vannituba oli pime. Tormasin üleni vahusena kööki. Terve pliit oli paksu hernesupivahuga kaetud ja pliit oli tumm mis tumm. Pliidi remont läks maksma üle 1000 krooni. Ei pea vist mainima, et hernesupp jäi seekord valmis tegemata ja ka mitu päeva hiljem tuli uuniga läbi ajada. Vandusin, et edaspidi ostan hernesuppi ainult poest ja siiamaani ei ole ma oma lubadust murdnud.

Vanaaegseid kohviveskeid katsetati vist tankiga

Viimane kodumasin lahkus minu juurest aga paar päeva tagasi. Mu elukaaslane hakkas pühapäeval kohvi jahvatama. Läksin tast mööda ja kõditasin teda natuke. Mis nüüd juhtus – kohviveski kukkus põrandale, kohvipuru samuti mööda põrandat laiali. Elukaaslane oli tige, tal oli kohvist kahju. Minul oli aga hoopis kohviveskist kahju, sest see on nüüd katkise korpusega. Õnneks see veneaegne aparaat töötab ikka veel. Usun, et kunagi katsetati selle tugevust väiksemat sorti tankiga. Ja siis mehed räägivad, et naised ei taha neid hellitada. Püüa ainult ja kohe hakkavad kodumasinad lendama!