Naised roolis? Aga loomulikult!

Kui varemalt kuulus auto ikka mehele, oli nö. “tema oma” ja naine sai oma sõiduoskusi suhteliselt harva demonstreerida, siis nüüd on olukord üha rohkem naiste kasuks pöördumas. Naised on rohkem roolis ja oskavad seda ka nautida. Naise jaoks ei ole auto üksnes staatusesümboliks, pigem on ikkagi tegu praktilise transpordivahendiga, tänu millele saab säästa aega ning halva ilma korral kuivas ja soojas mõnusalt sihtpunkti kulgeda.

Viimastel aegadel on tuuled puhumas naistele soodsast suunast ning seetõttu on naised järjest rohkem rooli trüginud. Küllap on selle taga naiste üleüldine iseseisvumine, kindlasti karjäärialased edusammud, mis on suurendanud nii naiste materiaalseid võimalusi kui ka püüdlusi sõltumatuse poole. Mis saaks olla veel paremaks sõltumatuse ja vabaduse sümboliks kui seda on auto. Kui maailm ja inimesed ümberringi koormavaks muutuvad, annab auto lihtsaima võimaluse kõige selle eest hetkeks pageda ja eralduda kas mõnda oma lemmikpaika või lihtsalt kulgeda — olla teel, mõnikord ehk täiesti sihitult sõita — kas mööda öist tuledesäras linna või lihtsalt maanteel kilomeetriposte mööda libistada. Hing leiab rahu ja tsivilisatsiooni tagasipöördumine ei tundugi enam nii kole.

Allpool toome ära mõned levinud müüdid, mida naiste ja autode puhul sageli jutuks võetakse. Suurema osa neist oleme küll kolinal ümber lükanud, aga eks igaühele jääb alati võimalus omaenda isiklikku arvamust avaldada.

Naised on kehvemad autojuhid kui mehed.

VALE! Kindlustusfirmade statistika kinnitab, et naised on korralikumad autojuhid kui mehed ehk nad ei tekita kindlustusandjale nii suurt kahju kui mehed seda teevad. See on loomulikult nii vaid tänu väiksemale avariide arvule. Mõningates riikides on naistel seetõttu võimalik isegi kindlustuslepinguid pisut soodsama tariifiga sõlmida.

Naised ei jaga autodest mitte midagi.

VALE! Juba see, kui naine on endale autojuhtimise selgeks teinud, näitab tema keskmisest suuremat tehnilist taipu, sest endiselt on ju päris palju neid naisi ja mehi, kes autoga üldse kokku pole puutunud muidu kui vaid kõrvalistujana.

Naistele meeldivad väikesed punased autod.

VALE! Pigem valivad naised auto praktilistest kaalutlustest lähtudes, mõeldes eelkõige sellele, palju neil raha on. Tegus naine, kellel on olemas pere ja lapsed — ehk isegi koer, keda autoga tarvis ringi vedada, ei vali just seda kõige väiksemat neljarattalist. Loogilise arutluse tulemusel otsustab naine siiski suurema ja mahukama masina kasuks, mis meie tingimustes on kasulik juba seetõttu, et linnaliikluses pisut rohkem respekteeritud saada.

Vallaline ja lasteta naine võib endale lubada ka väiksemat autot, kuid seda mitte aukartusest suurte autode vastu, vaid pigem seetõttu, et linnas on väiksemat autot lihtsam parkida ka sinna, kus peaaegu mingit ruumi nagu polegi. Punane värv iseenesest pole midagi imelikku, sest eks tänu erksale värvile märgatakse sind liikluses ka rohkem.

Naised ei taha autoga sõita.

VALE! Kui varem mees ja naine koos autosse istusid, siis oli enam-vähem kindel, et rooli läheb mees, isegi siis, kui naine ka sõita oskas. Põhjuseks toodi enamasti, et naine ei saa autoroolis olles nii hästi hakkama kui mees, seda eriti „ekstreemsemates” oludes.

Nüüdseks on olukord üldiselt liberaalsemaks muutunud ja mehed ei hoia enam niivõrd kramplikult roolist kinni, aga siiski. Naise sõiduoskuse halvustamine on lihtsalt üks mooduseid autot rohkem enda tarbeks hoida (kui peres vaid üks auto on). Samas — kui on tarvis peolt koju sõita, on mees naise sõiduoskustest suhteliselt paremal arvamusel…

Naised ja mehed sõidavad sarnast marsruuti pidi.

VALE! Tüüpiline mees sõidab autoga hommikul tööle ja õhtul enam-vähem sama teed tagasi. Tüüpiline naine kulgeb mööda ahelasarnast marsruuti, tehes tee peal hulganisti peatusi näiteks laste ära toomiseks / viimiseks, poes käimiseks jne. Sarnasemad on marsruudid ehk siis, kui peres veel lapsi ei ole, kellele autojuhti tuleb mängida.

Naised istuvad roolile lähemal.

ÕIGE! Naised on meestest keskmiselt 12 cm lühemad, mistõttu peavad nad istet roolile enamasti lähemale tõmbama, et jalgadega korralikult pedaalideni ulatuda. Samas suureneb võimaliku kokkupõrke korral seetõttu oht lahtipaiskuvast turvapadjast vigastatud saada.

Naised manööverdavad halvemini.

ÕIGE! Suurem osa automudelitest on toodetud inimeste jaoks, kes on keskmiselt 180 cm pikkused. Lühemat kasvu inimene (kategooria, mille alla ka suur osa naistest kuulub) istub autos madalamal ehk „augus” ning seetõttu on tema vaateväli piiratum ja nii on auto gabariite raskem hinnata. “Taskusse” tagurdamine tuleb niisiis meestel pisut paremini välja. Aga ega see polegi oluline, parkimisel juhtuvate õnnetuste osakaal on ju niivõrd tühine…

Naiste autod on turvalisemad.

VALE! Kuna naise auto kipub peres sageli nn. „teise auto” rollis olema, siis on see enamasti vanem ja väiksem ning mõnikord ka vähem turvalisem kui mehe auto. Mees lihtsalt investeerib oma esindusauto alla suurema summa raha ning paratamatult jääb naise auto tagasihoidlikumale kohale.

Põhjuseks on ühelt poolt kindlasti pere eelarve ja teiselt poolt ehk ka mehe teatud sorti eneseuhkus, mis võib-olla ei lubagi naisest kehvema autoga sõita. Andke prooviks mõnele paadunud autofriigist mehele valida 2,4 liitrise mootori ja 260 hj ning 1,3-se mootori ja 80 hj vahel. Mis te arvate, kumma ta valiks — juhul muidugi, kui tema põhieesmärgiks pole kütuse kokkuhoid?

Naise auto võib tihtipeale ka tehniliselt halvemas seisukorras olla, sest mehel ei pruugi alati naise autoga tegelemiseks aega jätkuda ja paraku ei tea ka naised kõiki tehnilisi üksikasju. Ühe Rootsis tehtud uuringu kohaselt oli naiste käsutuses olnud autodel muuhulgas kehvemas olukorras selline eluliselt vajalik osa autost nagu pidurid.