Naistekas, mida suudab isegi mees vaadata
Kõik oleneb ootustest
Sattusin hiljuti seltskonda, kus kõik kolm naist olid raamatut lugenud.
Üks ütles, et ta alustas lugemist, ent see kubises klišeedest ja ta viskas selle nurka. Teine oli vaimustuses: "See oli nii hea raamat! See huumor ja kõik on täpselt nagu minu elu! Kes siis veel enda üle naerab, kui mitte ise!" Kolmandal oli võrdlemisi ükskõik, luges raamatu läbi ja leidis, et raamat nagu raamat ikka. Nii jagab publikut arvatavasti ka film.
Kuid kui sa lähed kinno madalate ootustega, võid meeldivalt üllatuda. Klišeesid on kamaluga, aga õnneks ei ole iga järgnev hetk filmist etteennustatav, eriti raamat eelnevalt lugemata on.
Bestsellerist hittfilmiks?
Film on tehtud Elizabeth Gilbert samanimelise raamatujärgi, mis on püsinud 187 nädalat New York Times'i enimüüdud raamatute nimekirjas. Arvustused on positiivsed ning teosest vaimustus isegi Oprah, kes pühendas teemale suisa mitu saadet.
Millest aga lugu räägib?
Autobiograafiline lugu räägib toona 32-aastasest autorist, kes väsis oma abielust ära ning tundis end ühtäkki väga õnnetuna. Valuliku lahutuse ajal sündinud kirglik romaan ei teinud Elizabethi enesetunnet kuidagi paremaks ja nii tundis ta, et olles aastaid vaid meestega tegelenud, on ta enese peaaegu täielikult kaotanud.
Kunagi tööasjus Balil vana ravitsejaga kohtudes, ennustas mees Elisabethile, et nad kohtuvad veel, sest naine tuleb Balile õppima. Nii lõpuks ka juhtub, sest Elisabeth võtab end oma senisest elust vabaks ja läheb aastakse reisile, sihtkohaks kolm riiki: Itaalia, Inda ja Bali. Sellest ka filmi kolmeosaline pealkiri. Itaalias õppis kirjanik elu nautima (söö), Indias tegeles naine vaimsete otsingutega (palveta) ning Balisse jõudes oli aeg leida endas tasakaal ja õnn (armasta).
Ülemõtlemine on rikaste lõbu?
Üks mõte, mis kindlasti Eestis vaatajal tekib on see, et aastaks reisima minekuks on vaja päris palju raha. Juba kahenädalalane puhkus Itaalias teeb ju rahakotti paraja augu, rääkimata siis mitmekuulisest elunautimisest parimate Itaalia roogade seltsis. Julia Robertsi poolt mängitud peategelane võtab näiteks "õige Itiaalia pitsa söömiseks" ette reisi Naapolisse.
Elizabeth Gilbert rahastas enda reisi ettemaksuga tulevasest raamatuhonorarist. Seega oli kogu raamatukirjutamine võrdlemisi läbimõeldud ja oli juba ette teada, et lisakas lihtsalt eneseleidmisele peab olema reisi lõpuks kirjastajale ka raamat ette näidata.
Film, mida taluvad isegi mehed
Naistefilmile kohaselt on Elizabethi otsingutel õnnelik lõpp. Ning kuigi viimane kaader filmist on taas valus klišee - koos armastatuga sõidetakse paadis koos päikeseloojangu poole - siis kokkuvõttes jääb eestlasest kinohuviline nähtuga rahule.
Saalis istuvad küll enamjaolt naised, ent nii mõnelgi on kaasa kõrval ja mõned neist leiavad, et tegemist oli "päris okei" filmiga. Ja kui juba Eesti mees ühe hittnaisteka kohta nii arvab, siis võib seda vaatama minna küll?
