Naistepäev tuleb siiski
Esimest korda tähistati naistepäeva järgmise aasta märtsis Saksamaal, Taanis, Austrias ja Šveitsis. Venemaale jõudis naistepäev 1913. aastal. Esmalt ei olnud naistepäev seotud konkreetse kuupäevaga, oluline oli vaid see, et päev oleks märtsis. 1914. aastal tähistasid aga Austria-Ungari, Saksamaa, Hollandi, USA, Venemaa ja teistegi riikide naised oma päeva 8. märtsil ning sellest ajast alates jäigi just 8. märts naistepäevaks.
Alati puhkepäev
Puhkepäev alates 1965. aastast 1965. aastast Eriti revolutsiooniliseks muutus naistepäeva tähistamine Venemaal 1917. aastal. Peterburi bolševike komitee eestvõttel marssisid tänavatele tuhanded töölised, kes osalesid poliitilistel demonstratsioonidel ja miitingutel. Naistepäev, mida Venemaa naised tähistasid koos teiste maailma naistega, kuid mis Venemaal kehtinud kalendri kohaselt langes 23. veebruarile, sai osaks Veebruarirevolutsioonist.
Lääneriikides ei ole naistepäeva kunagi eriti tähistatud ning seal on see olnud pigem kommunistlike ja sotsialistlike parteide siseasi. Küll oli aga naistepäev suureks pühaks Nõukogude Liidus ning teistes sotsialistlikes riikides. Suur Nõukogude Entsüklopeedia kinnitab, et “sotsialistlike maade naised võtavad sel päeval kokku oma teod kommunistlikus ja sotsialistlikus ülesehitustöös”.
8. mail 1965 võttis NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium vastu otsuse, mille kohaselt kuulutati rahvusvaheline naistepäev puhkepäevaks. Kaaskirjas oli öeldud, et naistepäev kuulutatakse puhkepäevaks, et “tähistada nõukogude naiste väljapaistvaid teeneid kommunistlikus ülesehitustöös, kodumaa kaitsel Suure Isamaasõja päevil, nende kangelaslikkust rindel ja tagalas, aga ka märkides ära naiste suurt panust rahvaste vahelise sõpruse tugevdamisel ning rahu eest võitlemisel”.
Eesti rahvas ei kippunud naistepäeva eriti omaks võtma. Kuigi lapsepõlvemälestused räägivad küll naistepäeva pidamisest, sellest, kuidas nii isad kui lapsed emadele lilli viisid, kodus süüa tegid ja koristada üritasid, leidsid targemad pead, et meil ei tähistata naistepäeva ikkagi väärikalt.
Ajakiri Nõukogude Naine kirjutas veebruaris pea veerand sajandit tagasi: “Naistepäev, nagu enamik uusi tavasid, vajab kasvuruumi. Et me seda päeva tähistame, ei näita veel selle päeva jõudmist meieni, tema tähenduslikkust. Selle päeva ootust, päevalt endalt saadud emotsioonide edasiandmist lastele. Selleni tuleb veel jõuda. Ja see peaks olema meie ühine asi.”
Ahelatega parlamenti
Kui nüüd aga Clara Zetkini ja naistepäeva sünni juurde tagasi pöörduda, tuleb tõdeda, et tegelikult oli Clara Zetkin oma kahtlastest vaadetest hoolimata küllalt tunnustatud poliitik ning kuni oma surmani 1933. aastal ka Saksamaa Riigipäeva liige.
Naistepäeva sünd ei ole aga niivõrd seotud punalippude lehvitamise kuivõrd naistele poliitiliste õiguste taotlemisega. Iseasi on muidugi see, et just punalippude lehvitajad olid toona kõige suuremad naiste õiguste tagaajajad.
Esimest korda hakkasid naised endale õigusi nõudma juba pärast Ameerika Iseseisvussõda. Euroopas tärkas naisliikumine alles XIX sajandi keskpaigas ning esialgu oli selle kandvamaks jõuks peamiselt Suurbritannias, aga ka Saksamaal tegutsenud sufražettide liikumine.
Sufražetid korraldasid parlamendis demonstratsioone, aheldasid endid parlamenditoolide külge, purustasid aknaid, korraldasid näljastreike ja ka suuremaid massidemonstratsioone. Nende peamiseks taotluseks oli naistele valimisõiguse väljavõitlemine.
Sama sihi seadsid endale ka Clara Zetkini juhitud Saksamaa naissotsialistid, kes saavutasid üpris kiiresti juhtiva koha maailma naisliikumises. 1910. aastal, mil Zetkin tegi ettepaneku naistepäeva pidamiseks, oli naiste valimisõigus veel ülimalt aktuaalne teema.
Esimesed naised pääsesid valima 1869. aastal Sellel ajal tohtisid naised valimiskastide äärde astuda vaid üksikutes riikides. Esimestena said valimisõiguse USA osariikide Colorado ja Wyomingi naised 1869. aastal, Euroopas oli esimeseks naiste valimisõiguse lubajaks Mani saar 1880. aastal.
Esimese riigina andis naistele hääleõiguse Uus-Meremaa 1893, 1901 pääsesid valimiskastide juurde Austraalia naised. Kolmandal kohal on selles nimekirjas Soome, kus naised lubati valima 1906. Järgmisel aastal anti valimisõigus kõikidele üle 25-aastastele Norra naistele.
Ja ongi praktiliselt kõik. Ülaltoodud nimekirja võib lisada veel paar USA osariiki, kus samuti enne 1910. aastat naistele valimisõigus anti, kuid näiteks nii Suurbritannias kui Saksamaal kehtestati naiste valimisõigus 1918. aastal, Prantsusmaal ja Itaalias 1945. aastal, Shveitsis 1971. aastal ning pisikeses Liechtensteinis isegi nii hilja kui alles 1984. aastal. Osades islamiriikides puudub naistel hääleõigus tänase päevani.
Naised tipp-poliitikas
Tipp-poliitikasse jõudmine võttis naistel siiski pisut rohkem aega, kuid mõnes mõttes on tähelepanuväärne asjaolu, et esimesed naissoost riigijuhid ei olnud võimul sugugi Euroopas.
Kui ajalises järjestuses naissoost tipp-poliitikute nimekiri läbi võtta, siis esimese naisena maailmas sai peaministriks Sirimawo Bandaranaike Sri Lankal (tollal küll veel Tseilonil) ning aastaarvuks kirjutati 1960. Kuus aastat hiljem sai Indira Gandhi naabermaa India peaministriks, veel kolme aasta pärast tõusis Iisraeli peaministriks legendaarne Golda Meir.
Esimene naispresident oli ametis Argentiinas aastatel 1974-1975 ja tema nimeks oli Maria Estela Peron (mitte too Evita). 1975 sai Kesk-Aafrika Vabariigi peaministriks Elisabeth Domitien, 1979 tõusis Suurbritannias võimule Margaret Thatcher, samal aastal sai Portugali peaministriks Maria Lurdes Pintasilgo. 1980 sai maailma teiseks naispresidendiks Vigdis Finnbogadottir Islandil.
Praegusel ajal on naissoost riigipäid juba märksa rohkem ning meile paistavad nad kätte nii põhja kui lõuna poole vaadates. Naised on oma poliitilised õigused kätte võitnud ning naistepäev kipub unustusehõlma vajuma. Märksa suuremaks on muutunud naise rolli tähtsustamine emana ning sestap ka emadepäeva pidamine. Aga see on juba omaette jututeema.
