Tavaliselt on tegu väikeste probleemidega, millega naised on juba harjunud ja mida nad ehk tähelegi enam ei pane. Mehed ei oska nendele asjadele mõeldagi. Aga mõni asi võib olla lausa surmav — näiteks autoõnnetusse sattumine, sest sageli ei mõelda autot turvaliseks muutes sellele, et naised on tavaliselt meestest väiksemad.

Me elame meeste maailmas. Võtame ette näiteks nutitelefonid. Selle ekraanisuurus on tõenäoliselt umbes 5.5’’, mis on disainitud nii, et keskmine mees saaks seda ühe käega kasutada. Aga keskmine naine ei saa…

Ja kui me juba nutitelefonidest räägime, siis proovi arvata, mis on kõige kiiremini kasutatav “keel” nutitelefonides? Ei, see pole hispaania ega hiina keel, vaid “emoji“ — pisikesed pildikesed sinu ekraanil, mida kasutab nüüd üle 90 protsendi kõigist veebis surfajatest. Ja ka seal kiputakse naisi diskrimineerima (viimasel ajal küll aina vähem).

Esimesed emotikonid disainiti sooneutraalsetena, nimeks midagi nagu “jooksja”. Aga peaagu alati esitlesid telefonifirmad neid meestena. Ja kui naised sellele tähelepanu pöörasid, otsustati disainida kahte sorti emotikonid, et olukorda pisut võrdsustada. Nüüd meil ongi siis “meessoost jooksja” ja “naissoost jooksja”.

Isegi klaverid on disainitud arvestades pigem meeste kui naiste käsi, mis võib endaga tuua naistele kaasa ka vigastusi. Ja kuigi pisemad klaverid on ka maailmas olemas, ei ole muusikamaailm neid väga kasutama hakanud.

Kelle ohutus loeb rohkem?

Kas teadsid, et kui naisterahvas satub autoõnnetusse, siis võib ta meestet 47% suurema tõenäosusega tõsiselt vigastada saada ja 17% suurema tõenäosusega surra.

Miks? Esiteks, naised kipuvad istuma ees pool, sest nad on tavaliselt meestest lühemad. Ja see suurendab autoloojate sõnul sisemiste vigastuste riski, sest tegemist pole “standardse istepositsiooniga“ — kuigi see on ainus viis, kuidas ulatuksime pedaalideni ja näeksime ka välja.

Ja selle lahknevuse põhjus peitub selles, et autode avariitestides kasutatavad nukud on tavaliselt 1.77 meetrit pikad ja kaaluvad 76 kg, neil on meestele omane lihasmass ja "selgroog". Euroopas kehtib küll regulatsioon, mis kohustab kasutama ka “naissoost” nukku, kuid seda testitakse vaid kõrvalistmel ning see on lihtsalt natukene pisema ehitusega meessoost nukk.

Suvel on kontoris liiga külm?

Ka kontoriruumides mõeldakse sageli pigem meestele kui naistele. Näiteks on tihti kontoriuksed keskmise naise jaoks liiga rasked, paljud trepid (näiteks klaasist trepid) on disainitud nii, et iga inimene võib naise seelikusaba alla piiluda või on naistel lihtsalt ohtlik kontsakingadega kõndida.

Need on küll väikesed asjad, aga mõtlemapanev on see kõik ju ikka. Võtame kasvõi standardse temperatuuri, mis pandi juba 60ndatel paika 40aastase 70kg kaaluva mehe järgi. Ja selle järgi on naistel vaja, et kontoriruumis oleks keskmiselt 5 kraadi soojem. Pole siis ime, et naised istuvad kontoris pidevalt pleedi sees ja joovad teed ning mehed liiguvad ringi t-särgis nagu midagi poleks viga.

Räägi nagu seinaga…

Võiks ju arvata, et kaasaegne tehnoloogia on egalitaarsem, aga uusi tooteid, mis unustavad naiste vajadustele tähelepanu pöörata, on mitmeid. Võtame näiteks virtuaalreaalsuse prillid, mis on keskmise naise pea jaoks liiga suured või Apple’i paljukiidetud terviseäpp, kuhu ei suudetud disainida sisse naiste kuupuhastuse jälgimiseks vajalikku funktsiooni.

2017. aastal tehtud uuringust, mis võttis ette erinevad pildipangad selgus, et toidutegemist illustreerivatel piltidel esines 33% suurema tõenäosusega koka rollis mõni naine kui mees — pole just massiivne erinevus, kuid siiski.

Ja eks neid näiteid on teisigi. Paneb mõtlema, või mis?

Allikas: Daily Mail