Noor lasteaiaõpetaja: lapsevanemad kohtlevad mind kui orja, kes peab olema kättesaadav 24/7. Kui laps haige, siis süüdistavad mind

 (181)
Noor lasteaiaõpetaja: lapsevanemad kohtlevad mind kui orja, kes peab olema kättesaadav 24/7. Kui laps haige, siis süüdistavad mind
Tanel Meos

23-aastane Kairi kirjutas Naistekale, et läks lasteaiaõpetajaks õppima siirast soovist teha midagi head. Praegu aga on ta ametis pettunud ja imestab, kuidas lapsevanemad valimatult kõik oma probleemid tema peal välja elavad.

Miks laps haige on, kas seepärast, et toppisite ta kokku teiste lastega, kel külmetus? Miks oli laps lasteaiast tulles õnnetu? Miks te pühapäeval mu kirjale ei vastanud? Miks minu lapsele vähe tähelepanu pöörate?

Selliseid küsimusi kuulen lapsevanematelt igapäevaselt. Ma saan muidugi aru, et teatud huvi on põhjendatud ja üritan alati vastata, aga vahel tunnen, et minust sõidetakse lihtsalt üle ja süüdistatakse kõiges, mis vähegi valesti.

Õppisin Tartu Ülikoolis koolieelse lasteasutuse õpetajaks. Juba keskkooliajal hoidsin tihti sugulaste lapsi ja mulle tundus, et midagi taolist tahaks elus teha. Mulle meeldib lastega tegeleda ja ise ju ka mõtled, et annad neile nii palju edasi, mis kujundab ka nende tulevikku. Mu jaoks pole lastega tegelemine pelgalt töö. Vähemasti siis nii arvasin. Eks koolis räägiti ka, et lapsevanemad võivad olla pealetükkivad, aga tuleb ka ise piirid määrata ja selgitada, et pole alati kättesaadav.

Asusin ametisse mullu sügisel - Tallinna ühe naabervalla lasteaias. Rühmas on kokku 18 last. Lapsevanematega oli kohe ka üks koosolek, mis möödus väga sõbralikult. Arutasime eri plaane - kuhu teha mõni väike väljasõit jms. Kõik tundus ilus, peagi hakkasid illusioonid murduma.

Seotud lood:

Üks lapsevanem näiteks on hiljuti lahutanud ja mees ei maksa alimente. Ma tean seda, sest selle naise jaoks olen ma kui Oprah - keegi, kes mured ära kuulab ja siis noogutab, et mõistab. Kui ta lapsele järele tuleb, siis alati jääb pikalt jutustama oma tegemistest. Ma pole suutnud järsk olla, kuidas ma talle ütleks, et võõras mure. Tunnen, et oleksin ebaviisakas. Nii ma kuulangi seda, kuidas ta kirjeldab, kuidas eksmees nüüd ühe 20aastase bimboga (nii see naine teda nimetab) voodit jagab. Kord helistas "südamesõbranna" mulle ka laupäeva hilisõhtul. Häälest sain aru, et ta on purjus. Ma ei pidanud ise küsimagi, ta seletas, et teine pudel veini läheb. Kurtis ikka mehe üle. Ma 10 minutit kuulasin, siis vabandasin, et tõesti olen väga väsinud ja pean magama minema. Hiljem ta isegi ei vabandanud, et nii tülitas.

Tülitatakse nädalavahetuseti tihti. Igasugu pisiasjad: mis on uuel nädalal toidumenüüs; kui palju lapsi praegu haiged jne. Haigustehooajal on see halb asi, et paljud lapsevanemad toovad haiged lapsed lasteaeda. Saan aru, et ei taheta haiguslehte võtta - suur rahakadu palgast - aga mõelgem ratsionaalselt. Laps haige, nakatab ka teisi. Kui näen, et laps ikka väga haige, olen helistanud vanematele, et palun tulge ja viige laps koju. Aga alati ei näe kohe pealevaatamisel, et haigestunud.

Ja talvel paratamatult viirused levivad. Üks ennasttäis isa talvel 15 minutit luges mulle moraali, et ma olen kehv lasteaiaõpetaja, kui minu rühmas mitmed haiged. Selgitasin talle rahulikult, et kindlasti pole mu soov, et kõik lapsed peaks haigena kodus olema, ent kõike ei saa välistada. Teda minu vastused ei huvitanud. Lihtsalt sõimas. Muide, ta ise töötab väärikas riigiametis. Olen teda isegi vahel näinud teleris intervjuusid andma - malbe ja sõbraliku hääletooniga, naeratus näol. Paneb mind muigama, ma tean ka tema teistsugust poolt.

Mu rühmas on 4-5aastased. Õrn iga ja loomulikult tuleb tujutsemist. Mind on isegi meeleolumuutustes süüdistatud. Miks laps on õnnetu? Seda küsimust kuulen tihti. Ja vanemad saavad asjadest valesti aru. Üks poiss on teistest pisut suurem ja ta kiusas paari last järjepidevalt. Mul õnnestus õnneks sellele lõpuks piir panna, aga hiljem kuulsin poisi emalt, et laps väitis, et teised lapsed kiusasid teda ja ütles, et ka mina kiusan teda. See asi jõudis isegi lasteaia direktori lauale ja pidin talle selgitama, mis juhtus.

Mul on praegu puhkus ja kaalun, kas tahan selles ametis jätkata. On ka alternatiive, minna näiteks mõnda eralasteaeda, kus väga väikesed rühmad. Saabki lastega individuaalselt tegeleda ja üldiselt rahulikum. Võidaks ilmselt ka rahaliselt, palk oleks suurem. Praegu saan natuke üle 800 kätte. See pole minu jaoks väike summa, aga samas - on see väärt kogu seda survet ja lapsevanematele hüpiknukuks olemist? Ei.