Noor naine: jah, ma olen alkohoolik — aga kui lapse saan, siis lõpeb joomine kohe! Või kas ikka lõpeb...

 (32)
Noor naine: jah, ma olen alkohoolik — aga kui lapse saan, siis lõpeb joomine kohe! Või kas ikka lõpeb...
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Lugesin tänast uudist Salumäede peresaaga kohta ja mõtlesin esiteks seda, kui kohutav on avalikkuse ees musta pesu pesemine... Ja teiseks pani see mind mõlema minu enda joomisharjumuste üle...

Ma olen alles 25aastane, aga joon liiga palju. Ma tean, et kui ma lapse saaksin, siis ma enam ei jooks ja ma tahangi lähiaastate jooksul last saada. Samas... Kuidas ma tean, et suudaksin joomisest loobuda? Aga mis siis, kui ma ei suuda? Mis siis, kui minu tulevane laps räägib kunagi ajakirjanduses niimoodi nagu Erika Salumäe tütar Sirli praegu?

Räägin oma loo.

Jah, ma olen alkohoolik. See teadmine jõudis mulle (järjekordselt) kohale eile hommikul. Olin võimetu oma keha linade vahelt kergitama. Suu kuivas, süda puperdas, silmad kipitasid eelmise õhtu meigist. Kuidas ma koju jõudsin, seda ma ei mäleta.

Sellise enesetundega ärkan ma pärast iga pidu. Aga pidusid on nädalas tavaliselt mitu. Sellistel hommikutel luban endale, et rohkem ma küll ei joo. Kunagi. Isegi šampuseklaasi ei tõsta sünnipäevadel. Koperdan kuidagi läbi päevaste toimetuste, süda läikimas. Aga õhtul, kui enesetunne juba parem, mõtlen, et võiks ju sõpradega ühe õlle siiski võtta…

Sellest ühest õllest saab teine, kolmaski… Tuju tõuseb ning mängu tulevad kangemad joogid. Džinn, rumm, viin, tequila. Kogused suurenevad, kontroll kaob. Tuleb kõikvõimsuse, lendamise tunne. Aga ainus, mis päriselt lendab, on raha — tuulde, sest jooki tuleb ju iga hinna eest juurde osta. Üle pole kunagi, alati on puudu.

Seotud lood:

Ja kurat võtaks, mulle meeldib purjus olla. Mitte maani täis, aga meeldivalt vindine. Maailm on siis värvilisem, inimesed ilusamad ja lahkemad, mõtted sisukamad. Meeldiv uim valgub üle kogu keha ja ma olen valmis — milleks iganes.

Olen purjus peaga oma boyfriend’i sõpradele striptiisi teinud, naaberlaua seltskonda täidetud munaga visanud, vastleitud sõprade pakutud triipu tõmmanud, parimat sõbrannat hooraks sõimanud. Tuttavad naeravad, et purjuspäi pääseb minus valla hoopis teine tüdruk: ilusam, julgem, metsikum, seksikam kui see, kes ma muidu olen. Kriitilise pilguga vaadates — ilmselt ka labasem ja kergemeelsem.

Arvan, et ma ei saakski enam ilma alkoholita elada. Olen proovinud koguseid ja joomakordi vähendada, aga see ei aita. Tuleb siis jälle sünnipäev või mõni teine tähtsündmus, lõbus meeleolu või nukrusehoog — põhjuse leiab alati. Ja kui esimene pudel juba lahti nööbitud, siis pole pääsu. Viinakurat võtab sõrme asemel käe ja ring hakkab otsast peale.

Vahel imestan, kuidas inimesed jõuavad nii palju pidutseda. Alati on kuskil lõbus kamp koos ja elu keeb. Hei, kodus istuvad ainult nohikud!

Tunnen, kuidas alkohol mind hävitab. Pärast korralikku pidu on järgmine päev sama hästi kui kalendrist maha tõmmatud. Loomulikult käivad sinna juurde murtud kokkulepped, tülid lähedastega, tegemata tööd ja unarusse jäetud asjaajamised. Olen purjuspäi kaotanud kasuka ja mitu mobiiltelefoni, pisiasjadest nagu raha, iluasjad ja võtmed rääkimata. Ja hommikuti närib mu südant piinav häbi eelmise öö tegemiste ja tegematajätmiste pärast.

Hiljuti lubasin endale, et ei joo kuu aega sõõmugi alkoholi. Kaks nädalat pidasin vastu, siis aga oli sõbranna pulmas nii palju head veini ja viina, kõik jõid… Loomulikult ei mäleta ma sellest peost peaaegu midagi.

Päris õudne olukord, eksju? Selle tõttu olengi mõelnud seda, et kui saaksin lapse, siis elu ju lihtsalt peaks muutuma. Samas kuidas saan ma kindel olla, et ma uuesti jooma ei hakka? Sellised lood nagu see täna loetu hirmutavad… Ma ei tahaks iialgi olla ema, kes joob…