Noor naine: uskumatu, nägin, kuidas mu vend lõi ema rusikaga näkku. Selgus, et see pole esimene kord
Aastate eest olin suhtes ühe mehega, kes pitsi ei sülitanud ning väiksemagi tüli korral muutus vägivaldseks. Mida rohkem jõi, seda agressiivsemaks muutuks. Õnneks suutsin end sellest suhtest lahti rebida. Kogu see õudus aga on igavesti meeles ja suhtun lähisuhtevägivalda väga tõsiselt.
Aga pean minagi tunnistama, et olen arvanud, et see on peamiselt probleem mehe ja naise vahel. Kahjuks on meil peres teisiti. Ema kasvatas meid karmikäeliselt ja rangelt. Kui ikka pahandust sai tehtud, siis andis ka vitsa. Venna vastu oli veidi karmim, aga poisid jäävad poisteks: ta oli paras rüblik. Nüüd on rollid teised. Ema vajab aina rohkem meie abi. Tervis pole enam kõige parem. Oleme vennaga kokku leppinud, et käime teda kordamööda vaatamas ja abistame.
Ema on parajalt jonnakas. Kui viia talle näiteks vale õunasorti või tänase kuupäevaga piimatooteid, siis võib ta korraldada paraja skandaali. Rääkida talle meeldib. Ürita siis kuidagi sekkuda, ei õnnestu. Lisaks meeldib talle vanu haavu lahti rebida. Näiteks minu puhul seda, et praegu last üksi kasvatan. Ta leiab, et lahkuminekus olin süüdi mina. Mees pettis, aga ema meelest jätsin ma ta lihtsalt unarusse, ei armastanud piisavalt. Venna puhul aga meeldib emal talle nina alla hõõruda, kuidas mitu kooli pooleli jäänud ja kõrgharidus omandamata.
See kõik on väga väsitav, aga ta on siiski meie ema. Tema kasvatas meid üles ja õpetas olema ausad ja töökad inimesed. Möödunud nädalal käisime vennaga ema juures koos. Ma läksin kööki kohvi tegema, aga kuulsin, kuidas toas läks vaidlus päris kõvaks. Nüüd heitis ema ette, et vend kulutab liiga palju raha mõttetuste peale - ostis hiljuti mootorratta - ning põletab oma elu. Vend ütles talle vastu, et ta üritab, tal on oma väike firma ja mootorrattasõit on hea hobi.
Mõtlesin, et lähen jahutan veidi nende vaidlust, aga kui sisenesin tuppa, siis nad esiti ei märganud ja ühtäkki nägin, kuidas venna käsi tõusis ja ta lõi ema näkku. Õnneks lahtise käega, mitte rusikaga. Kõik oli kuidagi nii sürreaalne. Mu vend on suur mees, ema temast väga palju lühem ja pisike. Ema jäi vait ja hoidis näost kinni. Edasine on ka kuidagi hägune. Käitusin robotlikult, tormasin kööki ja võtsin külmkapist jääd, et see ema näo peale panna. Ema ja vend olid mõlemad lihtsalt vait. Üks hetk vend tõusis püsti ja ütles, et nüüd läheb.
Ma üritasin tema eest ema ees vabandada. "Vend ei tahtnud sulle haiget teha, see kindlasti esimene ja viimane kord." Ema hakkas naerma ja ütles, et pole kaugeltki esimene kord. "Pätt poiss, kord oleksin tema pärast peaaegu käeluu murdnud." Ema toon, kui ta sellest rääkis, oli väga imelik. Ta ei olnud hirmul, ta rääkis pigem sest kui uhkuseasjast, et rõhutada, kui rumal mu vend on ja löömine on selle tõestuseks. Ma tahtsin sellest veel arutada, aga ema ütles, et aitab. Võtame kohvi ja siis ma mingu ära, tal oma tegemised.
Sellest on nii vähe möödas, üritan kuidagi seedida. Kas ema räägib tõtt ja vend on kogu aeg vägivaldne? Ma ei tea. Üritasin ka vennaga vestelda, aga ta ütles, et ei, ärme räägi sellest. "Oli, mis oli."
Ma ei teagi, mida selles olukorras teha. Vägivalda ei vabanda mitte miski. Jään lootma, et suudan kuidagi venna panna probleemist rääkima ja saame kuidagi asjad selgeks. Ta peab aru saama, et nii oma emaga ei käituta.
