Noore eestlanna kogemus Soome lastekaitsega: perenõustaja käis kodus põhjuseid otsimas, et laps kasuperesse viia

 (144)
Noore eestlanna kogemus Soome lastekaitsega: perenõustaja käis kodus põhjuseid otsimas, et laps kasuperesse viia
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Victoria (nimi muudetud) on 22-aastane Vantaas elav eestlanna, kelle laps võeti kiiruga ja küsitavatel põhjustel tema juurest ära. Loe esimest osa siit: Noore eestlanna kohutav kogemus Soome lastekaitsega: politsei ja sotsiaaltöötajad võtsid emalt pooleaastase beebi!

Victoria kohtus oma lapse isaga, soomlase Toniga (nimi muudetud), 2012. aastal. Noorpaar ei venitanud kaua, vaid kolis kokku ja kihlus juba samal aastal.

Esiklaps sündis 2013. aasta detsembris, aga selleks ajaks olid vanemad juba lahku kolida jõudnud.

Diabeeti põdevale Victoria ei olnud ravitasakaalu leidmine raseduse ajal väga lihtne. Ka paarisuhterindel ei kujunenud asjad päris kavakohaselt: Victoria ja Toni osutusid pikema aja jooksul oma iseloomudelt liialt erinevaiks. Toni on rahulik ja Victoria seevastu äärmiselt temperamentne. Mõnel juhul sellised inimesed täiendavad teineteist, aga praegusel juhul tundis Toni Victoria käitumise koguni hirmutava olevat. Kolimine Vantaasse tõi suhtele kaasa lisakoorma: Victoria pidi lahkuma oma sõpradest ja klammerdus Toni külge. Viimase arvates liialt palju.

Ema ausus pani lastekaitsjad muretsema

Kõigest sellest rääkist Victoria avameelselt kohe pärast lapse sündi naistekliiniku sotsiaaltöötajale, kes tegi avalduse lastekaitsele. Muret tegi värske ema diabeediravi ja lapsega hakkama saamine.

Nõuandla kaudu alustati aasta alguses perekonnaga tööd. Perenõustaja kiitis, et lapsehoidmine läheb emal hästi. Kohtumisi oli kolm korda nädalas; perenõustaja andis juhiseid ja näitas ette, kuidas last hoida ja luua vastastikune usalduslik suhe. Perenõustaja sõnul oli laps senimaani tublisti arenenud ja ema võttis nõuandeid hästi vastu. Laps oli rõõmsameelne ja suhtles aktiivselt.

2014. aasta märtsis leidis perenõustaja, et tal ei ole perele enam midagi anda. Edaspidi võis ema käia nõuandlas last kaalumas, kui kaalutõus muret tegema peaks.

Ootamatult aga hakkas laps oksendama ja ema muutus murelikuks. Lahendust kõhuhädadele ei leidunud. Poiss oli nutune, tahtis tavapärasest rohkem sülle. Ema kahtlustas piimaallergiat, aga sellekohast testi ei tehtud. Ka reflukshaiguse võimalust ei uuritud.

Victoria pani poisi sageli voodisse rahunema, nutma oma lõputuna näivat nuttu. Sellised juhtnöörid olid talle antud, et ema saaks oma mõtteid koondada ja ennast rahustada. Poiss jäi vähem kui viie minutiga voodis magama ning kui laps ärkas, oldi taas valmis mängima ja sööma.

Seda peeti Vantaa lastekaitses halvaks ja murettekitavaks. Victoria ei suutnud sellest aru saada. Kas ta oleks pidanud olema närvipinges, laps kogu aeg kõrval, kuni oleks olnud vingumisest ja nutust nii väsinud, et oleks lapse peale karjunud? Või isegi laksu andnud, mis on kindlasti võimalik ükskõik millise piisavalt väsinud ema puhul? Seda ta tõesti ei tahtnud, aga ametivõimud ei saanud tema põhjendustest aru. Tuleb rõhutada veel, et ema ei olnud kordagi last üksi koju jätnud. Ta ei olnud isegi prügi nii välja viinud, et laps oleks üksi koju jäänud. Lapse valunutt oli kõrvukriipiv ja väsitav; ema tundis end abitu ja oskamatuna. Iga koolikute käes kannatava lapse ema teab, mis tunne see on: seisa kas või pea peal, karjumine ei lõpe. Oma lapse kannatusi ei ole vanemal lihtne kõrvalt vaadata. Eriti, kui ei tea, mis on valu põhjus. On selge, et Victoria vajas abi. Victoria oleks tahtnud 3-4 päevaks nädalas koju hoidjat, et ta ise oleks magada saanud. Kõhuhädaga poiss hoidis tedagi ärkvel. Selle tõttu ema perenõustaja kodus käimisega nõustuski.

Perenõustaja või nuhk?

Mingil hetkel selgus talle, et perenõustaja raporteerib lastekaitsele. Victoriat ahistas mõte sellest, et tema järel kogu aeg nuhitakse. Seda tõlgendati ametiisikute poolt negatiivsena — justkui ema ei taha abi vastu võtta.

Ema vaist rääkis siiski õigust. Alles siis, kui laps oli sotsiaaltöötajate poolt ära viidud, sai Victoria lugeda lastekaitse märkmeid. Nende järgi oli perenõustajale antud ülesanne otsida „milliseid puudusi suhtlemises ja lapse eest hoolitsemises peres on”. Lisaks sellele oli antud juhised, mida sotsiaalameti töötajad peaksid tegema, kui tekib vajadus laps kiiresti ema juurest ära viia.

Seda, et on ka võimalus, et laps ema käest ära võetakse, Victoria ei teadnud. Sellest ei olnud keegi talle midagi rääkinud.

Tagantjärele võib ainult küsida, mis ema selja taga õieti juhtus. Kas mõte oli ema aidata või lihtsalt hankida põhjendusi lapse äravõtmisele?

Kas parem on ema juurest laps ära viia kui pakkuda emale vajalikku tuge?

Kui lugeda kõiki asjaga seotud lastekaitse ülestähendusi, selgub, et Victoria vajab emaks olemiseks mitmesugust toetust. Eelkõige suhtlemisalast nõu ning informatsiooni lapse arengu ja vajaduste kohta. Lapse kohtlemine mõtlemis- ja mõistmisvõimelise inimesena on paljudele esmasünnitajatele raske. Noortele isadele tihti isegi võimatu. Kui laps ei räägi, tundub suhtlemine mõttetuna — vähemalt pettumust valmistavana. Keele arengu ja sotsialiseerumise seisukohalt on see aga väga tähtis. Veelgi tähtsam on, et laps tunneks end tähtsa ja armastatuna. Sellise suhte loomine ei ole alati lihtne. Eriti, kui sünnitus ei ole olnud kerge või vanematele tundub uus väike inimene selles eluolukorras koormana.

Üksikvanemaelu (olgu lapse paberites pealegi kaks hooldajat) ei tee asja kuidagi lihtsamaks. Väikese lapsega elatakse koos lapse tingimustel ja see on väga ränk, eriti siis, kui rasedus ei ole olnud planeeritud.

Laps vajab täiskasvanut, kellele võib toetuda. Turvalist ja alati kohal olevat täiskasvanut. Tekkinud sidet ei tohi katkestada. Selle tagab ka Soome lastekaitseseadus: vaid otseses ohus olev laps võidakse kiiresti vanema juurest ära võtta.

Victoria ja tema poja puhul sellist otsest ohtu ei olnud. Kiire äravõtmine oli seega ebaseaduslik. Tähelepanuväärne on see, et kiireks äravõtmiseks kirja pandud põhjendused suhtlemise puudulikkuse kohta on vastuolus sellega, mida perenõustaja on lapse ja vanema suhte kohta öelnud.

Äravõtmise põhjenduseks võivad Soome seaduse järgi olla „puudused lapse eest hoolitsemises” või kui „muud kasvutingimused, mis võivad tõsiselt ohustada lapse tervist ja arengut”.

Ka siis peab aga olema proovitud toetavaid abinõusid; lapse äravõtmine on alati viimane võimalus, kui miski muu ei aita. Nii peaks see olema.

Seega on mõistetav, et äravõtmisest võidakse rääkida võimalusena, kui asjad ei näi muutuvat. Aga mis peaks muutuma?

Dokumentidesse on kevade jooksul pikitud negatiivseid vihjeid ema vanemaks olemise ja kodu kasvatuskultuuri kohta. Samad üksikud, teineteisele vastukäivad tähelepanekud ja ka mitmel moel asjasse mittepuutuvad murelikud tähelepanekud (näiteks mainitakse, et ema kasutab kõrvatroppe) korduvad erinevates dokumentides. Ükski tähelepanek ei ole siiski selline, mis osutaks sellele, et laps oleks olnud ohus.

Seetõttu ei antud emale ilmselt ka seadusega ette nähtud kirjalikku otsust, mille abil ta võiks taotleda otsuse muutmist.

Oskamatus asjaajamises

Ilmselgelt ei ole ametnikud ja ema siin üht keelt rääkinud. Keelebarjäär ei saa olla probleemiks, sest ema kolis Soome juba lapsena. Victoria on käinud soomekeelses koolis ja kirjutab soome keeles paremini kui paljud sünnilt soomlased.

Victoria on öelnud, et tema eesmärk on vabaneda lastekaitse kliendi staatusest. Tal on seega selge eesmärk ja vajalik motivatsioon: ta leiab, et oskab lapse põhivajadusi rahuldada ning tahaks hakata elama võimalikult normaalset lapsega perekonna igapäevaelu.

Ükski vaimselt normaalne täiskasvanud inimene ei taha olla oma elu kohta kellelegi aruandekohuslane. See, et asjade kohta esitatakse erinevaid arusaamu või ärritutakse perenõustaja peale, ei ole alus lapse äravõtmiseks.

Läbi uuritud on ka see, et sellisel „nuhkimisel” võib olla soovitule vastupidine mõju: see lisab hakkama saamise pingeid, peab olema piisavalt hea. Ei piisa sellest, et inimene on tema ise, peab olema parem. Veelgi parem. Ja kui ei ole, inimene masendub. Kuigi piisaks, et ollakse normaalne.

Normaalne on ju suhteline mõiste ja seda pole seaduses defineeritud. Õigeks lapsevanemaks olemise kohta pole samuti täpsemaid kriteeriume — üks laseb süüa elutoas ja mängida samal ajal konsoolimängu, teine nõuab söömise ajal laua taga istumist. Üks annab head-ööd-musi, kui teki peale tõmbab, teine soovib ainult head ööd. Ja üks alustab ajakirjade ja internetifoorumite soovitusel unekooli neljakuusele, mis on teise meelest isegi brutaalne. Ei ole üht ja ainsat käitumisviisi.

Poiss sai nüüd seitsmekuuseks. Kas Victoria saab oma lapse tagasi?

Soome veebilehel www.lokakuunliike.com. kirjutab ajakirjanike kaasabil oma läbielamistest Eesti päritolu  Vantaal elav 22 aastane Victoria (nimi muudetud), kes on tänaseks  seitsmekuuse poja ema. Victoria ja Lokakuunliike.com loal toome teieni blogipostitused, kus kirjeldatakse, kuidas politsei ja lastekaitsetöötajad juuli algul ilma igasuguste hoiatusteta  pisibeebi ema juurest minema viisid.

Loe saaga kolmandat osa Naistekast järgmisel nädalal!

Lokakuun Liike  on 2014 aastal loodud internetiportaal, mis  käsitleb perepoliitilisi  teemasid rahvaajakirjanduse meetoditega, võimu valvekoerana tegutsedes  ja kodanikuaktiivsust toetades. Lokakuun Liikes ilmunud artiklid on enne mavaldamist hoolikalt kontrollitud. Lokakuun Liike konsulteeris artiklit kirjutades ja avaldades ka juristiga.

Kasutad reklaamiblokeerijat.

Sisu mugavamaks tarbimiseks
telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.

Kogupakett
1€ / kuus*
Sisaldab 11 Eesti tippväljaande tasulist sisu, vähem bännerreklaame, saad jagada kuni 4 kasutajaga.
* Esimene kuu 1 €, edasi 9,99 €
Reklaamivaba pakett
2,99€ / kuus
Saad lugeda tasuta sisu ilma bännerreklaamideta. Ei sisalda tasulise sisu lugemisõigust.
 
Lisan erandi. Vaata AdBlock juhist siit
ja AdBlock Plus juhist siit.
Mõistame, et käid meie juures uudiseid lugemas, mitte reklaame vaatamas. Reklaamidest sõltub meie sissetulek ja see võimaldab meil pakkuda sulle soodsalt head ajakirjandust.