Nõutu ema: tütar on 30-aastane, aga eeldab ikka, et maksan tema arved ja katan toidulaua
Kui mitu korda suudab üks inimene ülikooli vahetada? Mu tütre puhul on see number neli. Esiti õppis õigusteadust, aga see oli liiga kontimurdev. Seejärel valis keeleteaduse, kuid jõudis järeldusele, et sellega ikka korralikult elatist ei teeni. Seejärel ärijuhtimine, nüüd viimaks üldse IT.
Kogu see kompott pole loogiline, aga olen end ikka lohutanud, et ju tütar veel otsib õiget suunda. Praegu läheb IT puhul teine aasta ja tundub, et programmeerimisega ta siiski saab sina peale. Loodan, et tal õnnestub kool lõpetada ja korralik töökoht leida.
Siiani on ta pigem elatunud juhutöödest, töötanud nii teenindajana kinos kui raamatupoes, samuti projekti korras tuttavate juures midagi teinud. Näiteks aidanud reklaamtekste kirjutada.
Ma ei oska keelduda
Pea iga kuu pöördub ta minu poole, kas saan teda kuidagi rahaliselt aidata. Ta on mu ainuke laps ja kui vähegi võimalust, siis aitan. Ma pigistan isegi silmad kinni, et raha kulub vahel sellele, et sõpradega mõni õlu juua ja peol käia. Ega ta mulle sest otse räägi, aga tema Facecbookis kajab see piltidel ja üritustel osalemisega vastu.
Viisin talle eelmisel nädalal kotitäie süüa - ta kodu, mida jagab paari sõbraga, oli sassis, külmkapp tühi. Manitsesin, et ta on juba 30, peaks oma prioriteedid paika panema. Ei saa igavesti kommuunielu elada. Tundub, et reaalselt ei saa ta sellest aru.
Inimene muutub mugavaks. Kuna ta on harjunud, et teda rahaliselt aitan, ei kujuta ta ettegi, et see teisiti oleks. Olen süüdi, teda liiga hellitavalt kasvatanud? Ilmselt küll. Kuna ta oli ainuke laps, tahtsin alati parimat ja lubada talle kõike, mis vähegi võimalik. Olgu selleks siis trennid, riided, puhkusereisid. Näiteks õigusteaduses õppis ta tasulisel kohal, maksin õppemaksu eest. Kui ta õpingud katkestas, oli meil jagelemisi, kuid pigistasin raha osas silma ikkagi kinni.
Tütrevanustel juba pere ja lapsed
Mõtlen oma tutvusringkonna peale. Paistab, et üldiselt on mu tütrevanused noored ikkagi juba iseseisvad. Paljud peregi loonud ja neil juba lapsed. Mu tütar poleks pereeluks ilmselt veel valmiski. Lõpetagu kool ära, leidku korralik amet ja siis saab edasi vaadata.
Olen mõelnud, et ehk ütleks konkreetselt, mina enam su arveid ei maksa, pead ise hakkama saama! Samas kardan, et see võib ta kokku jooksutada ning ta katkestab jälle õpingud.
Nii ootangi kannatlikult, et ikkagi suudaks kooli lõpetada ja elu paika sättida. Ma ei tahaks olla tema rahalaev ka siis, kui ta 35 või 40. Ühel hetkel peab igaüks siiski täiskasvanuks saama.
