Pealegi — kolleeg oli oma 12-aastasele pojale just reisilt teise vesipiibu toonud. Poeg koguvat neid!

Ema ise polnud vesipiipu kunagi proovinud. Tundus kallis lõbu olevat ja pealegi — talle kui ehtsaid sigarette suitsetavale naisele tundus, et see lõputut voolikutpidi millegi veidra kopsu vedamine ongi rohkem selline noorte asi.
Araabiamaades reisil polnud ema samuti käinud. Kuid vesipiipu oli ta näinud küll — ilusaid värvilisest klaasist ja tikitud voolikutega.

Järgmisel päeval tööl tuli eriline ajaveetmisvorm kolleegidega jutuks. Mõned olid proovinud, teistel oli see imevidin ka kodus olemas ning räägiti juba imemaitsvatest tubakatest ning sellestki, et see on kultuurne värk. Maailmas paljudes kohtades suisa popp. Vestlus kestis kaua ja jutust käis ikka-jälle läbi lause: “Tegelikult ma ju ei suitseta, teen hoopis vesipiipu!”

Õhtul kodus avas ema interneti ja hakkas lõpuks uurima, et mis värk selle vee ja piibuga siis ikkagi on. Ning sai teada, et see on eelkõige egiptlaste seas levinud meelelahutus. Sellise erilise suitsetamise taga aga on musulmanid keeld, mis ei luba alkoholi pruukida. Ent kuidagi tuli ju lõõgastuda… nii popsutatigi stressi leevendades vesipiipu ja veedeti sõprade seltsis aega.

Ahjaa, internetist selgus seegi, et tegemist on tervist kahjustava tootega. Ehkki nikotiini on selles tubakas vähem kui tavalises, seda siiski on. Niisiis pole see lõbu ja nauding kohe kindlasti mitte lastele ega teismelistele noortele mõeldud. Ja seda peaks iga täiskasvanu teadma!

Selle filmi siin tegid Eesti noored.

„HELP – Elagem tubakata“ kampaania raames valminud 4-minutiline lühifilmi tegid Eesti Tervisedenduse Ühingu õppurite osakonna projektitiimi liikmed Heli Temperi, Kaisa Kaski ja Kristiina Kikajoone.

Filmi plaanivad noored näitamas käima hakata koolides üle Eesti, õpetajad saavad kutse saata e-posti aadressil vesipiibu.projekt@gmail.com.
Filmi vaatamisele järgneb diskusioon õpilastega – arutelus käsitletakse filmis nähtut, selle põhjal tekkinud mõtteid ja arvamusi, vesipiibu temaatikaga kaasnevaid müüte ning tegelikkust.

Filmi üks eestvedajatest tervisedenduse tudeng Heli Temper rääkis, et vesipiibualane teavitustöö koolides on väga oluline, kuna noored peavad vesipiipu ekslikult suhteliselt kahjutuks 
Kuidas vesipiip toimib?
Piibu kõige ülemises otsas asuvas anumas (vesipiibu tubakapitsis) asub niiske aromaatne tubakasegu, mis ise ei põle ja mida tuleb seepärast soojendada. Selleks pannakse ta peale spetsiaalne hõõguv süsi. Kui voolikust imeda, käib suits läbi vee, mis on filtriks ja vähendab põlemisel tekkinud kahjulikke ühendeid.

Spetsiaalne Egiptuses valmistatud tubakas põhineb lahjal tubakal, mis on maitsestatud-lõhnastatud. Vesipiibu tubakas on kahjulik, sisaldades vingugaasi, raskemetalliosi, tõrva, nikotiini jmt.
tubakavormiks.

„Algul ei teadnud meiegi täpselt, kui ohtlik vesipiip tervisele tegelikult olla võib. Lähemalt uurides jõudsime arusaamani, et selline teavitusprojekt on tõepoolest oluline, sest vesipiibu suitsetamise kahjulikkus on alatähtsustatud. Vesipiibu suitsetamine ei ole sugugi parem kui pakk sigarette,“ rääkis Temper. „Seetõttu tegimegi koolidele filmi, millele täiendava mõju lisamiseks teeme juurde ka aruteluvormis workshopi. Loodame, et mõjub ka see, et tegu on noortelt noortele suunatud infoga,“ lisas ta.

Terviseeksperdi Andrus Lipandi sõnul tõmmatakse vesipiibu seansil sisse palju suurem suitsukogus kui tavasigareti suitsetamisel. „Kui sigaretisuitsetaja tõmbab 5-7 minuti jooksul tavaliselt 8-12 mahvi ja hingab sisse 0,5-0,6 liitrit suitsu, siis vesipiibutaja teeb tavaseansil 50-200 mahvi, millest igaüks sisaldab 0,15-1 liitrit suitsu. Seega võib vesipiibutaja ühel seansil sisse hingata mahuliselt rohkem kui 100 sigareti suitsu,“ nentis Lipand.

Euroopa Komisjoni Esinduse Eestis esindaja Pille Vaheri sõnul sureb igal aastal tubakast tingitud haigustesse Euroopa Liidus üle poole miljoni inimese.