Kathryn, 50, endine juhiabi

„Minu töövestlus Jenniferiga läks väga hästi. Minu CV avaldas talle võimsat muljet. Ta meeldis mulle, ja mitte ainult sellepärast, et mina talle meeldisin. Ta oli toimekas rase naine.

Tema kohalolekut oli ruumis olles tunda. Talle kuulus palju firmasid, ta juhtis neid kõiki isiklikult. Kuulasin teda imetledes. Kui ta rääkis, paiskusid sõnad temast võimsa joana.

Minu suurte kogemuste tõttu vanemjuhiabina mitmes asutuses pidas Jennifer mind töökohale ideaalselt sobivaks: töötasin tema kontoriteenuste firmas, juhtides üht linna suurimat bürookompleksi. Jennifer võttis mu tööle vestlusele järgnevast nädalast.

„Chrissy hoolitseb su eest. Tema on juhataja, see, kes mõne kuu pärast ära läheb,” ütles Jennifer. „Ära enne kella üheksat tule, anna teistele aega end päevaks valmis seada.”

Ma valisin hoolega riietust. Vaatasin end peegli ees üle. Panin teise seeliku. Panin teised sukad. Huulepulk. Juuksed. Ehted. Jõudsin kohale 8.50 ja tutvustasin ennast vastuvõtulauas. Ootasin 25 minutit.

Preili Chrissy kõpsutas vastuvõtulaua juurde, kus ma istusin. Ta vaatas mulle otsa, nina püsti — ta lasi sel halvakspanu väljendaval žestil just nii kaua õhus hõljuda, et ma märkaksin. Tema tumedad krunniks seatud juuksed ja veripunane huulepulk olid lausa kunstiteosed. Üks tema veatutest kulmudest tõusis kergelt teisest kõrgemale. Tema ootamatu naeratus oli lai ja teatraalne. Ta pahvatas ühe hingetõmbega: „Sa jäid hiljaks.”

Mul kukkus suu lahti. Peast jooksis läbi enesetutvustus: „Tere, Chrissy, mina olen Kathryn. Väga meeldiv sinuga tutvuda, ma ootan meie koostööd.” Selle asemel kogelesin oma käekellale osutades: „Ei! Jennifer ütles, et ma tuleks kell 9. Ma olin juba 8.50 kohal!” Vaatasin abipaluvalt ja ebalevalt vastuvõtusekretäri poole, et ta mu sõnu kinnitaks.

Chrissy hapu naeratus püsis vääramatult näol, kui ta ennast mu vabandust eirates oma imepeenikestel välismaa kontsakingadel ümber pööras. „Tule minuga kaasa.”

Ma tatsasin Chrissy järel, end kohmaka ja suurena tundes. Ta viis mu tohutusuurde konverentsiruumi ja võttis laua otsas istet, näidates minu väärtusetule kerele kätte tooli oma paremal käel.

„Nõndaks, juhtus nii,” ütles ta, „et Jennifer andis sulle selle töö, aga meie vanemsekretär Eva on seda ammu endale igatsenud. Eva on meil aastaid töötanud ja ta on väga lojaalne. Ma arvan, et ta süda murduks, kui ta saaks teada, et tööd ei antagi temale. Nii et ma panen ette järgmist: laseme Eval arvata, et sa oled tema asendaja — ära sa jumala eest talle ütle, et said endale parkimiskoha — ja paari nädala pärast teeme talle selle uudise teatavaks.”

Noogutasin tuimalt, suu ikka veel ammuli. Kus oli enesekindel karjäärinaine? Külmavereline, kogenud professionaal? Kas ta oli kuskil minu sees peidus? Kas see must nõid manas ta ära? Ja pani mu nämmutava tobu kombel käituma?

Uksele koputati. See oli vastuvõtusekretär.

„Vabandust, Chrissy. Jennifer helistab ja tahab Kathryniga rääkida.”

„Olgu siis,” ütles Chrissy. „Saad nüüd ise hakkama.” Ta osutas dokumendikapil asuvale telefonile.

Ma komistasin oma toolijala otsa ja kukkusin telefoni poole, ning võtsin toru. „Halloo?”

„Kathryn?” küsis Jennifer. „Chrissy ütles, et sa jäid esimesel tööpäeval hiljaks.”

„Ei! Ma …”

„Ma tõesti loodan, et sa hakkad kenasti Chrissyga koos töötama või muidu on meil suur jama, eks ole?”

„Jennifer, ma …”

„Ma tean, et kõik läheb hästi. Tule neljapäeval kell viis minu juurest läbi.”

Ta pani toru ära. Vaatasin aegamisi üle õla oma vaenlase poole ja teadsin, et ma ei ela seda üle. Seda teadis ka tema.

Ma kohtusin Chrissyga igal hommikul ja igal hommikul ütles ta mulle, et mu riided, mu juuksed, mu jalanõud ei vasta nõuetele.

„Su huulepulk. Selle värv. See ei sobi. Ja mulle ei meeldi see pluus selle jakiga.”

Ta ütles, et ma pean meesklientidega flirtima, panema neid uskuma, et teen neile eriteeneid. Ma vaatasin kõrvalt, kui ta ühe meessoost kliendiga tööasju arutas, talle silma pilgutas ja ütles: „Kohtamine kokku lepitud.”

Sain kokku Evaga. Eva tahtis kedagi kamandada. Eva arvas, et ma olen tema asendajaks võetud. Talle meeldis see väga. Ta saatis mu nõusid pesema.

Ma tõstsin mässu. Selgitasin Evale vihaselt oma arusaama mu tööülesannetest ning Eva jooksis Chrissy juurde, kaevates mu vihastumise peale. Ta arvas, et üks klient oli seda pealt kuulnud. Chrissy vaatas mind pika pilguga. Olin hävitatud. Neil läks minust lahtisaamiseks kaks nädalat.

Kui Jenniferi assistent ja Chrissy minuga ühel õhtul pärast tööd kokku said, sirutasin käe ja võtsin lõpparve vastu, siis pöörasin näo ära, et nad ei näeks mu silmi põletavaid vihapisaraid.

Oma kahenädalase vandenõu jooksul manipuleerisid nad minuga nutikalt ja panid mulle suukorvi pähe. Chrissy must maagia ja Jenniferi lõppematu jutuvada ja kurdid kõrvad sundisid mu vaikima. Teadsin, et kolleegide meelest oli Jennifer tööle võtnud täieliku hädavarese, õnnetusehunniku.

Selle aastatetaguse juhtumi abil õppisin mõrdasid kohtlema. Mõrdasid, mitte nõidasid. Need on kaks eri asja.”

*********

Anskie, 38, õpetaja

„Kui olin noor õpetaja, esimest aastat pärast ülikooli tööl, kandis üks teine naisõpetaja minu peale vimma. Ta oli keskealine, peps ja ontlik, kandis vanamoodsaid riideid.

Kui me omavahel olime, kasutas ta iga võimalust, et mind noomida: õpilastega lobisemise ja nende abistamise eest õpetajate toas või siis sellepärast, et õpilased mind eesnime pidi kõnetasid. Sageli häbistas ta mind, öeldes mulle näiteks, et mu pluusil on liiga sügav dekoltee. Tema käitumine oli vihaleajav, kurnav ja tegi mind närviliseks iga kord, kui teda nägin.

Arvan, et ta oli pisut kibestunud, õnnetu ja vaevatud inimene, kel oli palju sundmõtteid.

Olin olukorraga toimetulemiseks liiga noor, kogenematu ja mul puudus enesekindlus … Ma ei öelnud peaaegu midagi ja lihtsalt vältisin teda. Ütlematagi selge, mida mu õpilased oleks öelnud: „Miks sa seda lehma üldse välja kannatad? Näita talle koht kätte!”

Praegu tunnen talle kaasa ja mõistan, kui õnnetu ta olla võis. Arvan, et mul on väga vedanud, sest ma ei ole eriti paljude mõrdadega pidanud kokku puutuma … Aga need, keda kohanud olen, käitusid kõik ühtemoodi.”