Õgi. Mõtle üle. Lahuta.

 (38)
Õgi. Mõtle üle. Lahuta.
Scanpix

Filmile „Söö. Palveta. Armasta“ peaks hoiatuseks peale panema sildi: „Mitte vaadata enne kui raamat on loetud. Ohustab teie vaimset tervist!“
Põhjus on väga lihtne — et Eestit ei kataks ühtäkki naistehordid, kes kõik arvavad, et nüüd peaks hakkama kiiresti abielu lahutama!

Et näe, Julia Roberts — nii ilus naine! — tegi ju ka seda. Kui juba temasugusel on abielu kiivas, mis siis mina enam ootan! Tahan ka Indiasse! Tahan ka alasti Bali ümbritsevas helevalges vees mütata — pealegi pidi seal igaühte üks armulugu ootama… Tahan ka vaikselt istuda ja kurbi mõtteid mõelda! Tahan ka rahuneda! Tahan ka aastakest tsölibaati, et siis hirmsa kire ja hooga ühe elukogenud mehega plahvatada. Tahan ka õgida. Armastada. Lahutada. Kas Eesti naine on halvem oma ameerika suguõest Elizabeth Gilbertist? 

Loodame, et Eesti naine on siiski ratsionaalsem. Ei löö ühe filmi mõju all käega oma abielule või kooselule. Seda enam, et film oli siiski pealiskaudsem kui Lizi päris elu. Raamatust nähtub, et abielu ei saanud otsa nii äkki nagu see filmis juhtus. Ei olnud seetõttu, et mees ei viitsinud reisile kaasa tulla! See võis olla viimane piisk karikas, aga mitte põhjus. Kaheksa aastat on korralik aeg, et aru saada — kas see mees, kellega ma koos elan, on ikka armastusväärne inimene. Paljud inimesed ei vääri armastust. Mõni väärib ainult sõprust. Mõni ainult tutvust, kui sedagi. Facebooki ajastu on sõbra mõistet korralikult devalveerinud, kuid ärgem laskem devalveerida armastustetunnet.

Usun, et päris paljud naised tahaksid sisimas jätta päevapealt oma mehe ja kodu, et minna maailma avastama. Sest näidake mulle naist, kes ei tahaks mõnda aega lihtsalt olla. Pottide ja pannideta. Soenguta, maniküüri ja pediküürita. Ei taha puudrit ega huulepulka. Tahaks vahelduseks väga kole ja tähelepandamatu olla. Kaltsudes ja üksi. Süüa kätega. Vaadata maailmale hoopis teise nurga alt.

Kõige enam võiksid sellise põgenemise järgi igatseda keskea-eelsed 35 pluss naised, kes said täiskasvanuks Eesti riigi taasiseseisvumisega. Nõukaajal ei saanud kuigivõrd kaugele rännata. Võis selga panna seljakoti ja kapata Ukraina Karpaatidesse, ei enam. Aga nüüd terendab terve maailm, vali ainult menüü. Kas Austraaliasse tomateid korjama või Indiasse rahunema. Eesti mehed, nagu me teame, teevad seda ju ka — mis see Marko Matvere ja Jaan Tätte ümbermaailmareis ikka muud on kui eneseotsingud?!

Omamoodi ongi see raamat siiski ajend naistele. Et panna ka ennast mõtlema tähtsatele asjadele. Panna ennast heade asjade nimekirja. Mõelda endale välja õnnevalem. Peaks jõudma järelduseni, et äraminek pole alati lahendus. Ennast võib leida ka siitsamast, lähedalt. Laste ja kodutööde alla mattunud naisel ei ole tegelikult kuigi palju võimalusi mõelda ärareisimisele. Olgu sellisel puhul lohutuseks siis kasvõi kangasteljed, aga midagi peab olema.

Kes on hakanud oma abielule või suhtele pärast seda filmi kuidagi teise pilguga vaatama, siis vaadaku terviseks! Mida kõike võib olla kuhjunud näiteks viie, kümne või veel pikemagi kooselu sisse. Ehk aitab alustuseks teineteisega rääkimine. Nii raske on ju tegelikult oma elu ja soove sõnastada. Aga kui prooviks oma mehega lihtsalt rääkida. Enne kui otsustada, et tahan lahutada oma abielu. Paksuks süüa ja põgeneda.