Oh häda! Kuidas varjata erektsiooni?
Üks mu mälestusi koolipõlvest oli häda peaaegu lakkamatu erektsiooniga.
Ei oska öelda, kas see oli probleemiks ka ülejäänud poistele — teatud asju me ei arutanud omavahel — , aga mul läks riist koolipäeva kestel kõvaks täiesti kontrollimatult, motiveerimatult ning pikaajaliselt. Kord kaheksateistkümneaastasena püsis mul kõva ööpäev järjest. Isiklik rekord, mis seotud sõjaväkke mineku eelsete kallistustega tüdruksõbra voodis.
Ma ei uhkusta siin praegu, ausalt. Tookord tähendas kontrollimatu erektsioon suurt ebamugastunnet. Kuigi mis tähendab “tookord” — see toob meestele igas vanuses häda kaela, kui just ei tegutseta ühes neis haruldastes valdkondades, kus selline omadus on nõutud.
Koolis õppimine kindlasti ei ole nende hulgast. Koolis oli sellega igavene jama.
Õnnetus võis juhtuda suvalisel hetkel. Halvim ajastus oli tunni ajal. Klass oli meil väike ning kui õpetaja tahtis, siis võis ta tunnis meid kõiki küsitleda. Vastamisel nõudsid koolireeglid püsti tõusmist ja kõvaks läinud riista oli sel juhul võimatu varjata. Koolivormi püksid polnud minu liitlased. Ma olen nõukogude aegset häda ja viletust sobiva suurusega riiete leidmisel juba kirjeldanud. Kõik need vihased sõnad kehtivad ka tollase koolivormi kohta. Kitsad teksapüksid oleks kõvaks läinud riista vastu kõhtu surunud. Ent nõukogude koolivorm… ah, mis siin rääkidagi. Kõrvalt vaadates meenutas minu keskpaik vaiaga üles löödud telki. Ma ei kirjuta “võis meenutada”, sest ma kontrollisin peeglist järele, kuidas see kõrvalseisjatele paistab. Otsevaates tsirkusetelk, mida hoiab üleval keskmine tugipost; profiilis ja üldplaanis veelgi hullem — mustadesse koolipükstesse uppuv kõhn poisikeha, mereroheline koolipluus, kaela seotud punane pioneerirätt, ja siis seal keskpaigas mingi mereeluka, kas hai või delfiini uime taoline jõnks. Seda reetlikku uime varjas veidi koolipintsak. Hea, et minu ajal ei olnud veel neid 1980ndate koolivormi lühikesi teksajakke, mis kubeme piirkonda üldse ei kata. Ma ei kujuta ette, kuidas poisid selle riietusega suutsid väärikuse säilitada.
Erektsiooni hädapäraseks varjamiseks tuli püsti seistes või vahetunni ajal kohustuslikus korras jalutamisetiire tehes käed küünarunukkideni taskusse suruda, samas end ettepoole kööku tõmmates. Umbes nagu kerge kõhuvalu korral. Taolises olukorras polnud võimalik järgida vitaalsete ning nooruslike vanainimeste hüüatusi “noor mees, selg sirgu, rind ette!”. Sain aru, et õpetajatele põhjustas füüsilist piina näha noori inimesi krõnksus kehaasendis, aga mis parata. Ma ei saanud neile head meelt teha ja end vibuna sirgu lüüa.
Muidugi oli välistatud, et keegi loivaks tunni ajal käed taskus tahvli juurde. Kui erektsioon ning õpetaja soov sind tahvli juures näha õnnetul kombel kokku langesid, tuli vastamaminekust keelduda. “Kahe” saamise hinnaga. Ent ega muud üle jäänud. Tegelikult oli selline lõnguslik kehahoiak keelatud ka vahetunnis, kui meilt oodati siivsat ringirattas liikumist. Meie eelistasime aga kügelemist aknalaual. Olin vaimus valmistunud hetkeks, kui mõni ranguse poolest tuntud õpetaja tuleb mind sõitlema. Hädast pidi sel juhul aitama välja Lenin ise, jah, taas Lenin, sest õnnekombel kujutati teda paljudel maalidel ja pronksi valatuna just sellises poosis: uljalt kikkhabe õieli ning käed taskus (paraku ka rind kummis ja selg sirge).
“Vabandust,” oleks ma õpetajale öelnud, “aga ma siin püüan sarnaneda revolutsiooni juhile”.
Ja kujutlesin seepeale, kuidas ma kuulen mingit sellist fraasi nagu “õppeedukusega tuleb teda matkida, mitte püksitaskute venitamisega”.
Siiski ei tulnud mul kordagi end Lenini võimsa figuuri taha peita.
Võibolla meie õpetajad polnudki nii pimedad. Või oli see ikkagi juhus…? Ma ei tea. Igatahes kõigi nende sadade kordade peale, kui ma pidin oma kõvaks läinud riista varjama käte taskushoidmisega, ei tulnud ükski õpetaja mult nõudma, et ma lõpetaks selle lõngusliku käitumise ja võtaks pioneerilt oodatud kehahoiaku. Mis oleks olnud neetult raske. Kangelaspioneeridel, nagu näiteks Pavlik Morozovil, läheb kõvaks vaid süda, kui nad peavad mõne rahvavaenlase julgeolekule üles andma.
Minul aga oli süda pehme ja erektsioon seda võimsam.
Ma ei pidanud seejuures endale midagi “niisugust” ette kujutama. See miski “niisugune” oli mu ajudesse sisse ehitatud ja hakkas tööle ainult talle teadaaolevatel põhjustel ning aegadel.
Võidelda sellega ei saanud. See tung naeris kõikide minu katsete üle teda kuidagimoodi välja lülitada. Ükskordühe või füüsikavalemite meeldetuletamine ei aidanud. Peast arvutamine samuti mitte. Ega koolidirektori laudsiledale vanatüdrukukehale mõtlemine. Kuulnud vanade rõvedate eesti maameeste omavahelist lõmpsimist, mille käigus soovitati teineteisele mõningaid võtteid enda mahajahutamiseks, hoidsin kord riista kümme minutit voolava külma vee all. Ei midagi!
Õnnetuse mõistmiseks rõhutan veel seda, et klassis oli harva näha midagi niisugust, mis võinuks vere riistas tukslema panna. Kooliõed olid siivsates seelikutes ja kui meile mõned praktikandid õpetajakohuseid täitma saadetigi, siis ei olnud ka nendes noortes naistes midagi üleskütvat.
Rääkides praegusest tüdrukutemoest ning arvestades asjaolu, et koolis ei nõuta enam koolivormi, tabab mind tänapäeva poistele mõeldes kaastundehoog. Mõned aastad tagasi olid keskkooli plikad puha nabapluusides ning nii madala värvliga pükstes, et neil oli kummardudes pool perset paljas. Sellise plika ees istuva poisi teadvus on lukus sellele, mida räägib talle tahvli ees seisev ebamäärase välimusega olend. Naeruväärne on arvata, et see poiss hakkaks taolise ahvatlusega vastakuti panduna mõtisklema Newtoni seaduse, metabolismi, tegusõnade pöördkondade ja kõige muu taolise suri-muri üle, mis õppekavades esineb. Tema pilk on uppunud plika kannikate vahele ja ainus tema peas vasardav mõte on küsimus, kuidas nende vahele kiiluda veel midagi muud. Midagi pikka ja kõva, mis pulsseerib ning hõõgub tema püksivahes.
Ko-hu-tav!
Ma arvan, et Eesti vabariigis täheldatud poiste tohutu väljalangevus põhikooli lõpus on seotud nende kooliõdede halvasti varjatud alastusega.
