Ohtlik ja kütkestav: vajadus tähelepanu järele on kui sõltuvus narkootikumidest
Populaarsus kui produkt
Mis see siis ikkagi on? Osaliselt peitub saladus selles, mis nimelt on antud hetkel populaarne. See on eelkõige kättesaadav, lihtsalt kokkupandav, see on lihtsustatud ja adapteeritud massiliseks kasutuseks. Selline kasutaja aga kätkeb endas kahte unikaalset omadust — ääretut harjumist mitmekesisusega ning madalat võimet mõista adapteerimata materjali. Juba on üles kasvanud paar põlvkonda intellektuaalsete „piimahammastega“ inimesi, kes suudavad kasutada vaid kellegi teise poolt „läbimälutud“ mõtteid ja ideid.
Lisaks on veel „informatiivsete produktide“ hulk inimtegevuse igas sfääris täna selline, et isegi kõige andekamatel on raske läbi lüüa. Ning just siin poleks patt tugineda Goethele, kes oli arvamusel, et „väga harva juhtub nii, et imeilus võiks üheaegselt olla ka populaarne“.
Suuruste varjud
Siin on tekkinud veel üks probleem, mille mõtet on omal ajal suurepäraselt kommenteerinud Bob Dylan: „Kaasaegne muusikute põlvkond on ilma jäetud peamisest — neil pole enam stiimulit luua. Ei ole võimalik saada veel kuulsamaks kui Elvis, ei ole võimalik saavutada Eltoni populaarsust. Kõige enam plaate müüsid Biitlid — aamen!“ Ent šõu-bisness poleks bisness, kui ei nuputaks viise sellest probleemist ringiga mööda minna keskmise tasemega esitajate arvelt.
Funktsioon inimese asemel
Nii tulebki välja, et inimese asemel astub lavale funktsioon. Ning valiku kriteeriumiks pole just häälelised võimalused, vaid välised näitajad, mis teeb üsna lihtsaks väljakukkunud lauljate väljavahetamise. Siin ei jää maha ka kõikvõimalikud „tähtede vabrikud“. Ei lähe arvesse konkreetsete inimeste saatused. Nii nagu kõikjal, kus arvestatakse ennekõike kasumiga, ei huvita inimene kui seesugune mitte kedagi.
Isiklikud eripärad
Populaarsuse saavutamiseks läheb tarvis peale vedamise ja raha ka teatud psühholoogilisi omadusi. Kaugeltki mitte iga inimene pole võimeline saama rahuldust üldisest kauakestvast tähelepanust oma isiku vastu. Sellisteks inimesteks on reeglina hüsteerilised isiksused, kes kalduvad demonstratiivselt käituma. Seda võib lühidalt iseloomustada kui püüdu iga hinna eest saada populaarseks. Selline inimene pole eriti valiv tähelepanu saavutamise vahendite suhtes ning teda ei huvitagi, kas tal tuleb kasutada positiivseid või negatiivseid „märke“ oma sihi saavutamiseks. Selliseid iseloomu ja isiksuse eripärasid tarvitataksegi maailmas, kus populaarsuse saavutamine ongi elu mõte.
Milles on oht?
Populaarsus, nagu igasugune edu, teravdab inimeses teisigi, sageli mitte kõige paremaid omadusi. Ning kui tavaelus on inimesel võimalus neid omadusi ohjes hoida või lausa varjata, siis tingimustes, kui lõviosa vaimsest jõust kulutatakse tuntuse saavutamiseks, on vähe neid, kellel jätkub jõudu end täielikult kontrollida. Tuntus annab sisemise veendumuse ja „õiguse“ käituda nii, nagu on mugav ning mitte hoolida teiste arvamusest. Eriti nende omast, kellest inimese edu enamasti ei sõltu. Populaarsus on nagu lakmuspaber, mis ilmutab indiviidi tegelikku loomust.
Tähelepanu kui narkootikum
Tähelepanu on tõepoolest mingis mõttes narkootikum. Sellega harjub, selles supled, sellest saab sinu elu mõte. Enesehinnang lööb kõik võimalikud ja ka võimatud rekordid. Ent nagu iga narkootikum, hakkab populaarsus esile kutsuma sõltuvust. Vaataja-kuulaja ei tohi sind unustada. Ega siis asjata ei roni suur osa unustatud estraaditähti nahast välja, et sattuda pidevalt kollase ajakirjanduse veergudele. Selleks kasutatakse kõikvõimalikke võtteid: „Tema vahetas trikood! Too aga ostis uue! Aga tema unustas selle hoopis selga panna! …“
Energiaallikas
Teisalt nõuab kihutamine populaarsuse järele — ja veel enam selle kinnihoidmine — inimeselt nii palju jõudu, et ta hakkab tahtmatult otsima kõikvõimalikke ressursse säilitamaks oma füüsilist ja psüühilist vormi. Reeglina tulevad „appi“ igasugused keemilised ained. Siin on turg lai — alates igat sorti meditsiinilistest antidepressantidest kuni banaalsete uimastiteni välja.
Imelapsed
Eriline on probleem siis, kui populaarsus mõjutab lapse nõrgukest psüühikat. Selle kinnituseks on terve plejaad imelapsi, kelle täiskasvanud saatused lapseea populaarsuse tõttu kujunesid enam kui traagiliseks.
Kuidas siis ellu jääda?
Probleemid algavad siis, kui sinu elu hakkab alluma mingile ühele ideele nii täielikult, et kõige muu tarvis ei jätku enam jõudu ega ka mitte aega. Oleks hea meeles pidada alljärgnevat:
1. Populaarsus on ajutine nähtus. See tähendab, et see on palju lühem kui sinu elu.
2. Ilma selleta on võimalik kenasti ära elada. Tõsi küll, mitte nii märgatavalt teiste jaoks, kuid palju õnnelikumalt.
3. Populaarsus annab küll elule teatava erilise maitse, kuid ei ole siiski elu mõte.
4. „Normaalse“ populaarsuse saavutad aga sellega, millega sa elus tegelikult tegeled.
