Õnnetu lapselaps: meediakajastused on vanaema pimestanud, ta arvab, et üritan kinkelepingu abil ta kodu varastada
Kui olin väike, rääkis üks sõbranna, et tema vanavanaema on võtnud pähe, et tema oma pojapoeg on mafioosnik, kuna käis kunagi koolis ühe kurikuulsa suliga, kellest meedias pidevalt kirjutati. Too viimane kõmmutati mõni aeg hiljem ka maha, need verised 90ndad... Mis aga puutub sõbranna isasse ehk "mafioosnikusse", siis tegelikult oli ta lihtne ehitaja.
See totter lugu meenus mulle seoses mu enda kurbnaljaka looga, õigemini vanaema kinnisideega. Mul on väga väike perekond - vanaema ja ema (vanaisa on surnud, isast ja tolle sugulastest ei tea midagi. Tabu teema me kodus). Juba nelja aasta eest, mil vanaema sai 80, tegi ta mullegi üllatuseks kinkelepingu notaris, et tema korter jääks tema lahkumise järel mulle. Ma veel isegi ütlesin talle, et kas ta kindel, et vaja - pere on väike ja mu ema on arvestanud, et mina korteri saaks, küll me kunagi klaariks. Ent vanaema ise nõudis seda, et tal süda nii rahulikum. Mingeid klausleid, et vanaemal võimalik surmani korteris elada, sisse ei läinud. Me ei näinud selleks ka vajadust, tundus ka lihtsalt üks formaalne paber.
Nüüd on aeg edasi läinud ja vanaema otsesõnu kardab, et ma võtan temalt korteri ära. Juba tükk aega tagasi hakkas mulle rääkima, et kindlasti ma ju jälgin kinnisvarahindu, tahaks juba tema vara müüa. Jah, materiaalselt on see kindlasti palju väärt - avar korter Tallinnas vaikses piirkonnas ühes viisakas kortermajas. Palju see reaalselt väärt? Ma ei tea, ma pole lasknud seda hinnata ja pole praegu minu asigi. Ma pole ebausklik, aga ma tunnen, et see oleks kuidagi väär ja tooks halba õnnegi hakata ette ja taha tegelema kinnisvaraga, mis pole praegu minu. See on vanaema oma ja pikka iga talle!
Ent vanaema on mures. Ilmselt nägi ta ohumärki selles, et kui tal vahepeal oli tervisega raskusi, siis me emaga uurisime, et kas ta vajaks abi, hooldajat. Ja ehk mõtleksime selle peale, et ta koliks emaga kokku või tõesti mõni vanadekodu. Oi, sellest läks tal selline ohutuli põlema. Ta järeldas, et see on mingi minu skeem, et ta korterist välja saada.
Ta on üpris jonnaka iseloomuga ja kui midagi pähe võtab, siis seda ka usub. Ta vaatab väga palju televiisorit ja loeb ajalehti. Ta on lugenud igasugu juhtumite kohta, kus lapsed vanavanematelt kodu ära võtavad. Viimati läks talle väga korda "Pealtnägija" lugu, kus juttu, et idüllilisel Begoonia tänaval Viimsis on üks pere nii hirmsas tülis, et pojapoeg üritab 81-aastast vanaema 40 aastat koduks olnud majast kohtutäituri abil välja tõsta.
Mulle vanaema midagi selle kohta ei öelnud, aga pihtis emale, et sellised asjad on nii murettekitavad ja äkki mul sarnased mõtted. Ema rääkis mulle. See lugu oligi väga vastik ja piinlik juhtum, aga raske on memmele selgeks teha, et säärased asjad on siiski erandid. Kahjuks on neid nn erandeid muidugi aina rohkem. Kuna teema on kuum, sai vanaema sellega kokku puutuda isegi oma lemmikseriaali "Õnne 13" vahendusel. Seda vestis ta nii mulle kui emale, kuidas sarjas üks plika Laine ja Kristjani kodumajast ilma jättis.
Ma võin rääkida ja rääkida, aga paistab, et vanaema meelt ma enam ei muuda. Eks pean ka mõistma, et ta on praeguseks 84, mõtleb osasid asju teisiti. Kahju on sellest, et me pere on nii väike ja siis taoline juhtum. Ma olen mõelnud peas kõige hullemate stsenaariumite peale. Näiteks, kui tõesti tervise pärast tuleb ta vanadekodusse panna, äkki on ta selleks ajaks olukorra oma peas nii üle vindi ajanud, et tahab minu vastu kohtusse pöörduda, et kinkeleping tühistada. Loodan, et midagi säärast ei juhtu ja lõppude lõpuks ta mõistab, et ma hoolin temast.
