Õnnetu naine: ülisuured rinnad on tõeline needus — ma olen nagu mingi kõndiv büst!

 (137)
Õnnetu naine: ülisuured rinnad on tõeline needus — ma olen nagu mingi kõndiv büst!
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Millegipärast on meie ühiskonnas suured (ja isegi hiiglaslikud) rinnad au sees ning paljud hullud suurendavad neid niivõrd, et vaaguvad elu ja surma piiril. Omast käest võin välja tuua kohe mitu-mitu põhjust, miks suured rinnad on needus, mitte õnnistus, ning plusspooli pole nende omamisel ühtegi.

Olin hirmõnnelik, kui mul umbes kümneaastasena hakkasid väikesed rinnakühmud tekkima. Kandsin uhkusega oma esimest rinnahoidjat ja tundsin end naisena. Teismeliseks saades sain endale ootamatult aga suure rinnapartii, mis sõltuvalt rinnahoidjafirmast kõigub D-F vahel. Vaatasin kadedusega duširuumis klassiõdesid, kellel olid ilusad väikesed pringid rinnad, minu omad polnud sellised isegi teismeliseeas. Siit esimene suure büsti miinus:

1. Suured rinnad pole kunagi sellised pringid õhupallid nagu pornofilmis, vaid gravitatsiooni ohvritena rasked ja enamasti rippuvad. Ma olen enda raskeid pätse alati häbenenud. Partneritega võtab aega, enne kui ma end alasti mugavalt hakkan tundma, sest ma tajun, et mu rinnad pole ilusad. Üks noormees lausa võdistas mu rinda ja ütles, et talle meeldivad pisikesed ikka rohkem, suured on nii robustsed. Ebakindlust enda keha suhtes see just ei vähendanud.

2. Suurerinnalised näevad alati välja kogukamad kui nad tegelikult on, neid tajutakse pluss-suurusena või isegi paksuna, isegi kui ülejäänud keha on tava- või minisuuruses. Mul on üks sõbranna, kellel on samuti megarind, aga ise on ta peenikeste käte-jalgadega ilus treenitud naine. Riietusprobleemide tõttu (sellest järgmises punktis) kannab ta enamasti lohvakat tuunikat/kleiti, mis kaotab ära igasuguste talje ning ta näeb välja nagu hanejalgadega majake või telk, millel on peenikesed koivad all. Ise on väike naine, aga paistab kogukas.

Seotud lood:

3. Riietega ON ikka ja alati probleem. Kui rind on suur, aga ülejäänud keha normaalne või sale, võib riietuskabiinis raudselt kindel olla, et ükski asi, mis vööst paras, ei mahu ümber büsti. Nööpidega asju pole mõtet proovidagi, nööbiliist kisub igas suunas. Pesupoes pole enamasti nii suurt korvinumbrit, või kui on, on jälle rinnaalune ümbermõõt hiiglaslik. Pesu tuleb tellida internetist. Venivad riided rõhutavad rinda, nii et mõnikord on tunne, et oledki üksainus kõndiv büst.

4. Suuri rindu varjata on suhteliselt võimatu. Väikeserinnalised saavad geelpatjade ja muude viguritega soovitud tulemuseni jõuda, aga minusugustel on võimalik ainult spordi- ja spetsrinnahoidjatega pisut loodusande kokku suruda. See tähendab, et tiheda kanga all on pidevalt niiske ihu. Õnnelikud on need naised, kes ei tea, mis on rinnaalune higilaik. Pidevalt peab end sättima ja kohendama, kuivatama ja muretsema. Mis toob viimase miinuseni:

5. Pidev tähelepanu on väsitav, ärritav ja masendav. Oled leidnud riided, mis mahuvad selga, näevad head välja ja tunned end täitsa mõnusalt, kui iga teine sõber/sõbranna/tuttav/sugulane/inimene tänavalt teeb märkuse stiilis „oh, sa oled nii kaunis ja lopsakas“ või et „oleks mul ka selline dekoltee“ või keegi lihtsalt andunult kumerusi vahtima jääb. Kas äkki võiks mitte kogu aeg rõhutada, et inimesel on antud suurem korv kui keskmiselt? Usu mind, me teame seda ise ka. Ja näeme vaeva, et seda mitte liigselt eksponeerida. Ma olen jõudnud punkti, kus kadestan kõiki neid, kellel on pärast imetamist partii A-korvini kahanenud ja loodan, et minugi oma väheneb siis mõne numbri võrra. B oleks juba ideaalne. Kahjuks ma ei saa selleks ilmselt mitte kunagi.

Inglite aeg