“Otsime isiksusi“ — kuidas leitakse reality-TV kangelased?

 (7)
Katkend E. Petrone raamatust "Kas süda on ümmargune? 2."
“Otsime isiksusi“ — kuidas leitakse <em>reality</em>-TV kangelased?
Scanpix

Katkend kirjastuselt Petrone Print, Epp Petrone raamatust "Kas süda on ümmargune 2: tõsielusarja "Robinson" tagatoast".

Ümbrikuhunnikud meie kontoris on aina suurenenud. Iga ümbriku taga on inimene oma unistuste ja palvetega, ma tunnen, kuidas mu pea kipub nende keskel ringi käima, aga ma ei tohi seda lubada. Tuleb end teisel tasandil hoida: nad on erinevate omadustega objektid ja ma pean leidma üles need, kes vastavad mu kriteeriumitele.
Kiirelt kujuneb välja süsteem, kuidas umbes kahe minuti jooksul otsustada, kumba hunnikusse ma konkreetse kirja viskan: kas “ei” või “helistan”. Rohkem võimalusi see ümbrik ei saa, kui on ei, siis ei. “Võibolla”-hunnikut me siin jumalakojas endale lubada ei saa, aega pole.
Mu ees laual on Ivari joonistatud skeem otsitavatest tüpaažidest, aga nende kohale olen ise kirjutanud kaks kõige olulisemat märksõna: “sarmikas” ja “sõnakas”. See on minu jaoks mu otsingute siht. Vahepeal vilistan etteantud tüüpidele ja lasen end ka mujale kanda. Näiteks naine, kes on kaks aastat tagasi jumala leidnud ja kogudusega ühinenud. Ei sobi ta seksikatesse armukolmnurkadesse oma 55 eluaastaga, aga ikkagi, ta kiri on nii kaasakiskuv, et lasen end umbes kümneks minutiks ära kanda, ja ta silmadki on põnevad. Kuhu ta siis panna? Panen esialgu hoopis lauale tagasi, sest ei suuda otsustada.
Silmad ongi fotode kõige olulisem osa. Varem pole ma seda eales nii tugevalt adunud. Mõni foto saab mult viis sekundit, mõni saab pool minutit, sest vaatan neid silmi. Mis sealt paistab?
Mõni kaasapandud foto paneb ahhetama. Turris juustega armsa olemisega tüdruk magamas suures avatud kohvris kusagil raudteejaamas. Sellist tüdrukut tahaksin küll kohata. Töötanud tualettide koristajana ja nõudepesijana kristlikes kommuunides üle ilma. Milline tore kuju! Aga, meenub mulle, arvatavasti on ta kommuunieluks liiga valmis, liiga paindlik ja kohanev. Kuhu jääks siis meie konflikt? Kahju, “ei”.
Mõni mees on endast peaaegu alasti pildi saatnud, kusjuures mõni neist on tõesti ilus. Kehakultuuritudeng: blond tukk, helesinised silmad, päikeseline naeratus, päevitunud keha, tugevad musklid, sellist võiks telerist näidata küll. Kahjuks on noormehe avalduskiri hirmus lühike. Pistan ta “ei”-hunnikusse, hetk hiljem mõistan, et ei suuda tal minna lasta. Äkki just tema? Äkki on ta laisk kirjutaja, aga räägib hästi? Noormees saab “jah”-virna, ainult tänu oma säravale naeratusele ja rannafotole.
“Vabandan vastustes leiduvate ebatäpsuste pärast,” kirjutab üks noor naine, instituudi nooremteadur. Mhm. Mul on juhe koos. Vaatan ta seksika hirvekaelaga nägu, ilmselt koolilõpetamisel tehtud foto, paar aastat tagasi. Kust mina küll tean, kas sa sobid meile? Ohkan. Lähen teen lähedal kohvikus ühe kohvi, seda musta vedelikku läheb siin palju, see voolab mu soontes ja hoiab mootori liikumas. Ruttu tagasi, kirjamäe juurde. Ah jaa, see teadur? Läheb “ei”-virna ja ma ei tea, miks. Kõike, mida ma teen, ei saa põhjendada, ma olen siin oma ametis ja kühveldan neid ümbrikke kahte lehte nii hästi, kui suudan.
Ohhoo, tüdruk, kes õpib ehitamist ja on karatefänn? Olen õnnelik oma kindla emotsiooni üle: kindlasti “jaa”. Kujutan juba ette, kuidas see neiu hakkab meestega onni ehituse pärast kraaklema. Väga hea. Silmad on ka sellised julged, mehi ta ei karda. “Jah.”
Edasi, 19aastane töötu noormees. Jään fotot vaatama, silma järgi pakun, et poisil on sees mustlasverd. “Ma sobin kindlasti Robinsoniks, sest ma olengi Robinson,” kirjutab ta algeliselt roniva käekirjaga. “Ma elan metsas ühes onnis ja ootan, et saaks sõjaväkke. Siin ei ole elektrit ega vett ja metsloomad kimbutavad.” Kas see on nali? Kust see poiss üldse seal ilma elektrita onnis meie reklaami kohta kuulis? Aga ta vist ei valeta, telefoni ja meiliaadressi poisil tõesti pole, nii et ma ei saa temaga ühendust võtta. On vaid postiaadress, aga selleks peaks ta olema kraadi võrra seksikam ja telegeensem, ja ehk ka natuke vanem, et hakata talle kirjutama. Lendab ikkagi “ei”-hunnikusse.
Siis läheb aeg taas maha. Leian ühe neiu metafooririkkalt ja humoorikalt kirjutatud unistuse, kuidas ta juba lapsena plaanis kolida üksikule saarele. Ta on 20, sellest neli aastat elanud üksi, pärast vanemate juurest tüliga lahkumist, seega konfliktne. Ja ta on segaverd, poolvenelane, kakskeelne, kindlasti särtsakas! Klapiks hästi Läti ja Leedu laagritesse, kui kolme maa Robinsonid ühinema peavad. Nii et see blond fotol huuli prunditav tüdruk saab mult ümbrikule kolm hüüumärki. Viskan ta hooga “jah”-kuhja, ta libiseb ja kukub aknalaualt maha, radiaatori taha. Eks pärast võtan üles.
Kirjutan ümbrikutele punase õpetajapastakaga märksõnu, millega inimese kiirelt paika panen, et hiljem vajadusel ümbrik lihtsama vaevaga üles leida. Iga sõna võtab hinnalisi sekundeid, nii et enamik mu sildistamisi on üsna lühidad: “seksikas meesjurist”, “väitlusklubis käinud ilueedi”, “põnev punapea, kahjuks mitte väga ilus”. Lihtsalt enda rahustamiseks kirjutan mõnele “ei”-kuhja minejale ka midagi julgustavat peale: “nunnu välimusega neiu, sobiks lastesaadetesse, meile kehv — konfliktsust pole.”
“Feminist. Kirjutab luuletusi. Tundub olevat TÜÜP.”
“Ujub laugastes, matkab. Ilus poiss.”
Ivar käib vahepeal mu ümbrikuid vaatamas, loeb märkuseid ja naerab omaette.
“Vormelifännist tüdruk,” sirgeldan järgmisele. Teisest küljest, mis meil selle vormelifännindusega saarel ikka peale hakata? Ehitajatüdruk on parem.
“19aastane tüdruk, kasvatab kolme last, ka õe omi.” Aga kuidas me need lapsed üksi jätame? Jään ümbrikut põrnitsema. Õnneks ütleb neiu oma tekstis, et on vaikne ja rahulik, pigem tegutseja kui rääkija. Selline meile nagunii ei sobiks. Las jääb koju.
“Jutukas ravimiesitleja.” Aga kardetavasti on ta konfliktidest hoidumise oma pika müügielu jooksul liiga selgeks saanud.
“Naispolitseinik, hobiks rallisõit, abikaasa on piirivalvur.” Panen küsimärgiga eraldi, et Ivarilt uurida: kas abielus olek on suur miinus?
“Oh ei, ei pruugi olla,” vastab Ivar, kui ta jälle läbi astub. Jääb siis mõtlema ja lisab: “Kuigi muidugi, noored võiksid tõesti pigem vallalised olla, sest saarel võib ju igasuguseid asju juhtuda, me loodame, et juhtub! Ja vallalistel juhtub ikka rohkem kui abielus olijal.”
“Lõbusa naeratusega, Pipi-patsidega õpetaja. Aga abielus,” saab sildi järgmine ümbrik. Ja käsi võbeleb kahe kuhja vahel, kumb ta siis on? Ei või jah? Läheb “ei”, sest kusagile peab ta ju minema.
Ivar seisatab korraks mu kõrval. “Ja ära unusta, et me otsime ilusaid inimesi,” täheldab ta ja läheb minema, oma tähtsaid asju ajama.
“Show-tantsija ja internetihull?” Aga pilk ja põsed on sel poisil kuidagi imelikud… pekingi paleekoera moodi. Samas, netisõltuvusest vabanemine võiks ehk olla huvitav liin saarel? Alustan siiski küsimärgi-virna. Las Ivar vaatab seda pilti ja otsustab ka midagi.
Nii, taimetoitlane? Väga tore, siin on kohe konflikt, ja silmad on ka ilusad. Läheb automaatselt “jaa”-kuhja.
“Eelmisel nädalal oli mul konflikt töö juures,” kirjutab üks blond ametnikuneiu. “Suutsin meie raamatupidaja nutma panna.” Tubli, tema saab “jaa”.
Mõne tegelase puhul tekitab huvi tema amet. Metsalangetaja-puidutroppija. Võlgade väljanõudja? Vanglatöötaja! Maaler-kokk-keevitaja-ettekandja. Aga jah, silmade all on suured kotid, “parim enne” on sel naisel liiga ammu möödas. Nii paljud neist põnevatest ametitest ei läbi meie näotesti.
“Tüdruk, kel on oma teooriad maailma asjade kohta. Muretseb pisiasjade pärast!” Jään ta stiilset kirja mõnuga lugema. “Mis on seost vistrikel ja armastusel?” kirjutab ta näiteks oma teooriatest. Raske südamega lisan ümbrikule: “Kahjuks paksuke ja prillidega.”
“Jahimees!” Mhm, see on ürgne. See võiks minna. Kahju, et tal on vuntsid ja äraaetud välimus. Ivar tõstaks kindlasti ta “ei”-hunnikusse, nii et tõstan juba ise.
---
“Hei, meil on uudis,” tuleb Ivar uuel hommikul. “Rääkisime Läti ja Leedu tegijatega ja jutt jäi, et oleme kõik avatud ka vanematele inimestele. Võimalik, et üks valituist peaks olema seal 50 kandis.”
Vaatan kohe oma laual lebava paberi poole. Kuidas see pensionieelik siis Ivari suurde skeemi mahuks? Ivar märkab mu pilku. “Ära muretse, lihtsalt võta intervjuuvooru ka mõni vanem.”
“Mis kriteeriumite järgi? Kas sa eeldad, et ka tema peaks olema vallaline ja suhtealdis?”
Ivar mõtleb hetke. “Pole oluline. Vanemat tegijat on vaja reitingute jaoks; et ka vanematel televaatajatel oleks, kellega end samastada. Ta võib olla abielus. Peaasi, et ta näeks välja kobe ja oleks selline hea jutuga: keegi, kes aitaks siis teiste tegelaste suhteid kommenteerida.”
“Ja konfliktne?”
“Kindlasti konfliktne!”
“Hea küll.” Kohe satubki näppu kaks vanemat naist, kel mõlemal huvitavad ja telegeensed näod. Üks neist saab mult kohe hüüdnime Nõid: esoteeriliste kalduvustega, astroloog-bioenergeetik, mustade juuste ja läbitungiva pilguga, kolm korda abielus olnud ja nüüd lahutatud. Teine on laia naeratuse ja ümara näoga, merefänn ja kaluri tütar, kes ütleb julge joonega, et kasvatab kodus meest ja poegi. Tõstan mõlemad naised pikemalt mõtlemata “jah”-hunnikusse.
Ja siis ma helistan. “Tere, mina siin, Lõunamere Robinsonide saatest…”
Ümbrikud saavad uusi märkuseid.
“Äärmiselt jutukas. Räägib surnuks.”
“Ilus tüdruk, aga igav. Ja kehv diktsioon, jääb ära.”
“Rahutu, adrenaliininarkomaan ja psühhopaat, vist hea?”
“Suur enesekiitja. Pigem hea, aga väga väsitav.”
“Kriitiline kuju, arvustab meie reegleid!”
“Missivalimistel osalenud, aga rääkida ei oska.”
Inimhingede üle otsustavate telefonikõnede käigus läheb mul hääl ära. Ma pole harjunud päevas kaheksa tundi rääkima. Inimeste konfliktsust on ühe põgusa viisaka telefonikõne jooksul väga keeruline ära arvata, aga ma vähemasti hoiatan neid alati, et neil ei ole vaja mulle meeldida ning õigeid ja valesid vastuseid ei ole.
“Me otsime isiksusi,” ütlen ma neile märksõna, mis võiks neile kõigile toeks olla, ja on minulegi. Ma ei tee ju midagi halba, ma otsin isiksusi, kellele anname võimaluse kuulsaks ja rikkaks saada!
Tasapisi tekib üks väiksem kuhi, sinna mahub vaid 50 ümbrikut: inimesed, kellega me peagi silmast silma kohtume. See on paras õnnemäng, sest kõiki “jah”-kuhja ümbrikuid ei jõua ma oma pingutustest hoolimata läbi helistada, plaanin ikka need radiaatori taha libisenud ka välja koukida, aga juba ongi 50 täis.
---
Soe vihm viib viimase lume paari järgmise päevaga.
Kõnnin läbi lompide casting’ule, inimestega silmast silma kohtuma. “Otsime komplekti, kes omavahel konflikti läheks!” Ja: “Otsime julgeid ja seksikaid.” Need sõnad on mulle tänasel päeval teetähiseks.
Istume vanalinnas, õdusa teatrimaja proovisaalis, ja meie ette tuleb iga natukese aja tagant uus soovija. “Kas sa oleksid nõus kaamerate ees ilma rinnahoidjata päevitama?” Selle küsimuseni oleme jõudnud koostöös Ivariga: piisavalt konkreetne, intrigeeriv ja edasiviiv. Küsimus paneb enamiku tüdrukuid korraks kohmetuma. Mis on õige vastus? Nii näikse nad endalt paaniliselt küsivat. Hah. Õige vastus võib olla „jaa”, aga sama hästi võib õige vastus olla ka „ei”, kui see on esitatud konfliktsel viisil — nii, et saame kindlaks teha, kas see neiu on võimeline mõnusalt närvi minema ja enda põhimõtete eest seisma.
Mõtlen, mida ma ise vastaksin. Kas mina oleksin nõus kaamerate ees paljalt päevitama? See polegi tähtis, minul on siin teine roll.
Samas rollis esitan tüdrukutele teise küsimuse: “Kas sa tahaksid siin meie ees tantsida?” Kui tantsib, on hästi, kui keeldub stiilselt või hakkab kauplema, siis jälgime, mismoodi ta seda teeb. Tunnen hetketi hämuselt häbi, sest meeskandidaatidele me ju sellist palvet ei esita, järelikult on tegu ebaõiglase seksismiga. Aga mis siis. Ise nad ennast üles andsid, et me neid valiksime, ja mina pean siin lihtsalt tegema oma tööd, ametis, kuhu omakorda on mind valitud.
Mehed paneme aga hoopis laulma. Miks laulma? “Kuidagi tuleb ju testida, mismoodi nad reageerivad,” ütleb Ivar, ja ma jään nõusse. Kes muutub liiga kohmetuks, see ei sobi. Plussi saab kirja see, kes ronib tooli otsa ja laulab, olgu siis õige viisiga või mitte.
Olen möödunud valikunädalaga tuimaks muutunud, aga mõne saaliuksest sisse kõndijaga tekib ikkagi kontakt, mis südames midagi liikuma paneb. “Miks sa otsustasid kandideerida?”
---
“Ma ütlen täitsa ausalt: mul on kodus pooleaastane tütar ja ma olen nii väsinud, et tahaks põgeneda üksikule saarele!” Nii vastab punutud pruuni patsiga noor naine oma siniseid silmi otse minule kinnitades. Ta ei ole seksikas blondiin, aga tema siirus ja kaugel külakolkas elamine võlusid mind, kui telefonis rääkisime, lisaks skandaalihõnguline fakt, et ta tahaks nii väikese lapse kõrvalt minema joosta… Võibolla oleks tema see “metsanaine”, seksika blondiini vastand? Täna on ta end pealinna korraldanud, mees jäi beebiga koju. Kas ta hakkaks saarel last igatsema ja sellest saaks meile vajalik intriig? Ta on ilus, kas ta võiks kedagi ära võluda? Ta tundub ka lahtise südamega, kas ta võiks ise kellessegi armuda?…
Ma vaatan suurte silmade ja paksu palmikuga noort naist enda ees ja tunnen järsku, et ei. Ma ei taha sulle ja su lapsele haiget teha. Mina hääletan sinu vastu.
Tasapisi olen hakanud aimama, et mäng, mille jaoks me neid inimesi välja valime, pole sugugi nii süütu.