Pahane lugeja: mis mõttes keegi ütleb, et lastetud naised ei kõlba kuskile, nendega ei saa isegi koos töötada?! Piinlik ja rumal arvamus

 (154)
Pahane lugeja: mis mõttes keegi ütleb, et lastetud naised ei kõlba kuskile, nendega ei saa isegi koos töötada?! Piinlik ja rumal arvamus
Kriitika ja mittemõistmine teeb õigustatult kurvaks. Pilt on loole illustreeriv.PA Wire/PA Images

Mul on siiani hinge peal üks lugejakiri, mis ilmus juuni lõpus Delfi Naistekas. Seal rääkis üks tööandja, kuidas tahab koos töötada vaid nendega, kel endal lapsed. See on jäänud nii kripeldama ja tegi haiget mulle ja paljudele teistele.

"Ütlen ausalt, tööandjana eelistan ma iga kell lapsevanemaid ning jätta noored lastetud tatikad ja üksikud lastetud keskealised ukse taha," kirjutas see naine. "Ma ei saa võtta tõsiselt 30aastast, kes hästi tähtsalt teatab, et tema ei tahagi lapsi saada, sest lapsed segavad elu ja oma elu vajab eelkõige elamist. Mõni ütleb, et talle üldse ei meeldi lapsed ja kolmas kardab seda, et rasedus rikub figuuri või sünnitus on valus. Kõik näitavad ainult üht — isekust. Ja isekaid inimesi ma ei salli."

Ma olen 30-aastane ja ma ei saa tervislikel põhjustel lapsi. Ma pole vist valmis seda endale veel täielikult tunnistama ning häbenen. Noo, minu puhul pole lapsesaamine päris sada protsenti välistatud, aga nõuab väga palju arstide poolset abi ja ikka on võimalus üliväike. Kas mu töökaaslased seda teavad? Ei, mul on häbi. Ma tunnen, et olen kuidagi teistsugune, mul on midagi viga. Nii olengi pigem öelnud, et küll veel on aega, ma ei torma...

Jube mõelda, kas ka minu ümber on näiteks naisi, kes vaatavad viltu ja peavad mind seetõttu isekaks inimeseks? Kas mu elu on seetõttu vaid suur pidu ja pillerkaar ning tööle ilmun pohmellis?Too firmajuht ju väitis, et lastetutega jututeemasid polegi peale pidutsemise, küünte lakkimise ja pohmelli.

Seotud lood:

Sellised näited on jaburad. See oleks sama, kui ma hakkaks stereotüüpidesse laskudes viitama, et keskmine pereema on kodukana, kes veedab iga õhtu pudeli veiniga. See näitaks mu enda rumalust.

Mu tutvusringkonnas on paar 40ndates naist, kes väga iseseisvad, enesekindlad, edukad ja veel palju positiivseid omadussõnu. Neid aga ühendab ka see, et neil pole lapsi. Teadlik valik. Neist üks tunnistas, et ta on ise lõhkisest perest. Vanemad läksid lahku ja hoolivust oli vähe. Kui ta ise oli 30ndates siis ta tundis, et ta lihtsalt ei sobiks vanemaks. Pelgas, et ehk läheks tema peres samamoodi. See on tema valik mitte lapsi saada. See ei tähenda, et ta oleks kuidagi sisutühi (ta on kõrgharitud ja laia silmaringiga), vaid vastupidi - üks nooruslikumaid ja säravamaid inimesi, keda tean. Laste vastu pole tal ka midagi, oma vennalastega veedab ta väga palju aega koos.

Üks tuttav loobus lapsesaamisest, kuna ta pidi hoolitsema oma ema eest, kes oli raskelt haige. Põhimõtteliselt kogu ta noorus läks selle alla. Ta isegi mõelnud, et kogu selle raske katsumuse kõrvalt peaks lapsi saama. Üks mu klassiõde aga sai noorelt emaks, kuid laps suri haiguse tõttu. See oli talle ja ta mehele nii suur šokk, et abielu purunes ja lapsi pole see kooliõde rohkem saanud, sest esimese lapse kaotuse valu püsib temaga igavesti.

Need on vaid mõned näited. Mis tahan öelda: elu pole mustvalge. Kui naisel pole lapsi, ei tähenda see seda, et ta on üdini isekas või hoolimatu. Ma loodan, et seda mõistavad ka need, kel on lapsed. Vahel mõtlen, et ma annaks kõik, kui mul oleks võimalus saada lapsi, aga mõistan ka, et see pole nii lihtne. Ma pean enda komplekssidest üle saama ja jätkan kindlasti ka viljatusravi.