See, et seks müüb, on mulle juba “iidsetest aegadest” selge. Kuid mulle näib, et seksikusega on liiga kaugele mindud. Kui ma vaatan tänavapildis — või veel hullem, peol — ringi, näeb pea iga piiga välja, nagu oleks punaste laternate tänavalt välja astunud. Küll on ühel rind “paljas”, teisel naba, kolmandal tagumik. Ja kui ma ütlen, et paljas, siis see nii ka on. Hea, et mu silm intiimpiirkonda veel tuvastanud pole!

Millest on see tingitud? Kas massimeedia surub meile kahtlaseid iluideaale peale? Kas Kardashianid ongi meie tänapäeva noorte iidoliteks? Kas vaid äärmusliku seksikusega on võimalik meest või armastust leida? Või tiirlebki kõik ümber seksi?

Olin hiljuti ühel üritusel ja kui neid tüdrukuid jälgisin, tuli mul ahastus peale. Nende vahel käis pidev võistlus, musisuu ees, taaruti meeste vahel. Veel hullem oli see, kui läks tantsuks. Siis uuritati tagumikku ja silitati iseenda rinda. Milleks see kõik? Kas iga õhtu peab lõppema n-ö skoorimise ja mäluauguga?

Mulle näib, et see kõik tuleneb pea olematust enesehinnangust. Et see, kui mees sind tähele paneb, näitab, nagu oleksid ka midagi väärt. Kui ta sind veel koju veab, siis oled lausa tegija. Mine tea, ehk upitabki see alguses ego, kuid aja möödudes saab paraku selgeks, et see on kõik nii tühine.