PAHEMPIDI MAAILM: Foggy day in London town ...

Eelnevate sõnadega algab üks tuntud laul (eesti keeles Udune päev Londonis). Tänapäeval see enam paika ei pea, aga kunagi oli London küll igasuguse saastunud õhu tõttu paksu udu all. Nüüd on õnneks õhk puhtam. Küll aga sajab siin päris tihti vihma.

Kaks viimast suve olen Inglismaal veetnud ja mõlemast suvest mäletan ainult vihma ja jahedust. Vihmaga on isegi nii, et kui ühel hetkel paistab päike ja taevas on selge, siis järgmisel momendil võib kallata vihma nagu oavarrest. Ja kui vaja, sajab vihma nädal aega järjest, pole probleemi.

Lund nähakse Suurbritannias harva. Möödunud talvel oli esimene suur lumi üle 20 aasta, mille tagajärjel valitses üle kogu riigi kaos. Teed olid umbes, rongirööpad lumega kaetud ning rongid ei sõitnud. Ei sõitnud ka bussid ega metrood. Kõik seisis. Inimesed helistasid hommikul tööle ja teatasid, et jäävad koju. Polnud ime, kui mõne ettevõte uksed olid suletud. Ei saanud tööle minna, lumi maas.

Kui Eestis sellist asja kuuldakse, siis tavaliselt naerdakse sõbralikult.

Muidugi tekitab lumi Inglismaal ka liikluses ohtu, kuna siin sõidetakse aasta läbi ainult ühtede rehvidega, ei ole eraldi suve- ja talverehve. Narr on ka lumesahk endale varuda igaks heaks juhuks, kui lumi tuleb kord 20 aasta tagant. Ilmselt meeldiks paljudele meist, kui Eestiski lumetuisuga kõik ettevõtted suletud on ja tööle ega kooli minema ei peaks. Paraku pole see kellegi asi, vaba päeva nüüd seepärast küll ei anta. Lume pärast elu meil seisma ei jää. Kuigi kliimamuutused on ilma mujalgi peapeale pööranud, ehk nüüd näeb sagedamini ka lund, ning Eestitki kummitas eelmisel talvel tõeline maru.

“Milliseid keeli te räägite?”
“ Inglise, inglise ja inglise”

Eestlase jaoks on loomulik, et räägime lisaks emakeelele inglise, vene, soome ja/või saksa keelt. Iga lisakeel on tugevaks plussiks karjääriredelil ja mööda maailma rännates saad uhke olla enda keeleoskuse üle.

Kui küsida aga inglaselt, mis keeli ta valdab, siis enamik valdabki ainult enda emakeelt, sest milleks on vaja muid keeli rääkida, kui inglise keelega saab igal pool maailmas hakkama. Enda aega keeleõppimise peale kulutada — milline närvi- ja ajakulu.

Siinkohal võin öelda, et on uhke olla eestlane.

Erinevad rahvused, rassid ja multikultuur

Kui arvad, et Tallinna tänavail kohtab suvel palju eri rahvusest inimesi, siis see pole Londoniga võrreldes midagi. West Endi linnaosas on palju turiste ning lisaks liigub iga päev ringi alaliselt elavaid kodanikke nii Aafrikast, Ameerikast, Austraaliast, Aasiast kui ka Euroopa riikidest. Londoni tänavad on alati rahvarohked.

Pean mainima, et eestlased on õnnelikud, et neil ei ole sellist multikultuuri ega sellist hulka mustanahalisi. Londonis ja Inglismaal on aga musti igal pool. Siin on linnaosasid, kuhu eriti meeleldi sattuda ei taha, sest seal oled sa tõrjutud ja sind sinna ei oodatagi, kuna territooriumi on asustanud üldjuhul ainult mustanahalised.

Peale selle on siin rohkelt poolakaid, itaallasi ja kreeklasi ning ilmselt käivad omavahel läbi ka jaapanlased ja hiinlased. Eks igast muust rahvusest inimene üritab siin oma rahvuskaaslasega sooje suhteid hoida.

Ollakse ju koos põhimõtteliselt samas paadis siin suurel Inglismaal.

Head isu!

Kui keegi teile head isu soovib, siis üldjuhul järgneb sellele ka nauding — hea toit.

Inglismaalt pole aga põnevaid maitseelamusi väga oodata. Muidugi on Londonis West Endis toredad tippklassirestoranid, kuid kui ootate midagi põnevat inglise köögist, siis midagi erilist sealt ei leidu. Mõned vormiroad, kala, kartulikrõpsud äädikaga, pühapäevapraad. Viimane on väga populaarne. Inglastel on tradistsiooniks valmistada ise või vanemate juures roast dinner’it, mis koosneb ahjukartulitest, ahjus küpsetatud veise-, sea-, kalkuni- või kanapraest.

Maitsed ühe korra ära, aga enam ei isuta. Pühapäevapraadi tellitakse ka pulmamenüüsse. Inglased on tuntud mujal maailmas oma maitsetu toidu tõttu.

Enamik vanemaid inimesi kasutab söögitegemisel ainult soola, maitseaineid nad väga ei tunne.

Juhtusin paar kuud tagasi kohalikus pubis õhtust sööma ja paraku sain kõige hullema maitseelamuse osaliseks. Korraks mõtlesin isegi, et eales ei telli ma enam väljas süües lammast. Pika ootamise järel toodi lauale sitke tükk lambasteiki, mis ikka veel maitses kasuka järele. Maitse oli maitsetu! Ei pipart ega soola, ei küüslauku, münti või rosmariini. Esitasime pubi omanikule pretensiooni ja saime raha tagasi, aga kui julgesin mainida, et lammast võiks ikka korralikult millegagi maitsestada, sain vastuseks, et paljudele ei maitse küüslauk.

No jah, viimaste uuringute põhjal on Inglismaa köök halvim Euroopas.

Levinuim hommikusöök on röstsai koos tomatikastmes ubadega.

Inglismaale saabudes ära oota musta leiba ega toiduaineid, millest kodust eemal olles puudust tunned. Siin aga polegi midagi sellist, mida hiljem taga igatsema jääks. Võin öelda, et tunnen kohutavalt puudust mustast leivast. Hiljem kodus käies ostad mitme kuu varu endale kaasa ja palud igaühel, kes külla juhtub tulema, must leib kaasa võtta.

Šokolaadi ma siin poest ei osta. Kõik nad on sama maitsega. Pole siin ka korralikku juustu. Tunnen puudust sellest suurest juustuvalikust, mis on saadaval Eesti supermarketites. Ja muidugi kulinaarialett. Millest me räägime? Siin lihtsalt pole sellist asja, värskeid salateid ning erinevates marinaadides liha- ja kalatooteid lihtsalt ei müüda. On kas värske liha või sink ja vorst. Grillkana siiski on saadaval. Ja kui kiire, siis pole võimalust teel koju värsket kartuliputru või ühepajatoitu osta. Valmis toitu võid osta, aga see on üldjuhul külm, vajab soojendamist ning lisaks sellele täis säilitusaineid.

Korraliku saareinimesena tunnen puudust veel heeringast. Heeringas kartuli, sibula ja hapukoorega. Ega iga inimene seda mõistagi, aga kalaarmastajad saavad aru, millest ma räägin. Heeringat olen ma siinmaal näinud ainult rollmopsina või toorena.

Samuti pole mõtet minna poodi ja arvata, et on terve riiul täis värskeid ja maitsvaid jogurteid. Oh ei, igasugused säilitusainetega jogurtid ja sama igavad maitsed nagu igal pool mujalgi. Sellist valikut nagu Eestis, ära otsi. Sõin kunagi iga päev jogurtit. Lemmikud olid leiva- ja maasika-, virsiku-, kibuvitsa-, rabarberi- jne jogurtid, nüüd söön jogurtit kord-paar nädalas ning on tegu ühe ja sama valikuga.

Kohupiima pole siin samuti, seega pole ka maitsvaid kohupiimakooke ja magustoite. Kurb, kohupiimakook on üks mu lemmikutest. Koogivalik on siin ka üsna “keemiline”, koogid poelettidel on muidugi jälle säilitusaineid täis, nagu need välismaa keeksid Eesti poelettidel. Parem on ise mingi tordi või koogiga hakkama saada, kui poest mingi keemiakatse osta.

Mida huvitavat aga siin leidub? Märkimist väärib pickle. Mis sisuliselt on pruuni värvusega hallitama läinud sibulamöks. Vähemalt maitseb see taoliselt ja ei saa ma kuidagi aru, kuidas inimesed sellist asja süüa saavad. Teine selline asi on marmite — pärmieksrakt, mis maitselt on nagu autotavott. Kel julgust, võib muidugi järele proovida. Omaette kogemus kindlasti.

Elust-olust-inimestest Inglismaal loe taas järgmisel neljapäeval!