“Palusin, et naine ei teeks aborti ja ta jättiski lapse mulle kasvatada. Kahetsen seda otsust iga päev!”
"Paar aastat tagasi selgus, et mu tollane tüdruksõber on rase. Olime siis mõlemad 21aastased, kirjutab isa Redditi foorumisse. "Ta tahtis rasedust katkestada, aga mul kristlasena oli selle kohta oma arvamus - taoline käitumine ei tule minu lapse puhul kõne allagi! Olin kindel, et suudan oma lapsele hea elu luua: olin just kooli lõpetamas, mul oli hea palgaga töö olemas. Jõudsimegi tüdruksõbraga kokkuleppele, et tema sünnitab lapse ja mina jään üksikvanemaks, sest tema ei tahtnud nii noorelt veel lapsevanemaks saada. Sügisel laps sündiski ning lapse ema kolis tagasi sadade kilomeetrite kaugusele oma koju.
Kaks aastat hiljem olen ma täiesti omadega läbi. Olen väsinud ja maailmast eraldatud, mu ainsaks sõbraks on mu laps ning töö ja temaga tegelemise kõrvalt ei jää mulle absoluutselt vaba aega. Kõik vabad hetked veedan temaga koos mänguväljakul või vaatame lastesaateid. Mu ema elab kaugel, ta käib küll aeg-ajalt külas, et ma saaks hinge tõmmata, aga see ei ole piisav...
Ma olen jätkuvalt samal töökohal, mille sain kaks aastat tagasi. Pisike palgatõus on olnud, aga ma ei ole saanud suuremaid ja tähtsamaid projekte lapse pärast ette võtta, seetõttu pole mind ka edutatud. Inimesed, kellega ma koos alustasin, on minust juba mitme sammu võrra ees.
Ja mis veel - ma ei saa ju kohtamaski käia, kes ikka tahaks 23aastast üksikisa...
Tunnen end nii üksiku ja õnnetuna ning see hakkab tunda andma ka mu suhetes lapsega. Tahan olla tore isa, kes armastab oma last, aga tunnen, et ma lihtsalt ei suuda seda teha. Alati räägitakse mingist kustumatust armastusest, mida vanemad oma laste vatu tunnevad, aga minul küll seda ei ole...
Nii et praegu mõtlengi võimalusele oma laps ära anda. Ma hoolitseksin selle eest, et ta saaks stabiilsesse ja turvalisse peresse. Aga tunnen, et olen täielik tõbras, sest laps on minusse kiindunud ja minust oleks ebaõiglane ta maha jätta. Samuti lõhuks see ta sideme vanaemaga, kellega tal on tugev suhe.
Aga samas tundub mulle, et ma ei olegi nii suur tõbras, sest mida hullemaks mu üksindus ja rahulolematus muutub, seda vastikum isa ma oleks ja lapse heaolu saaks kannatada. Tal oleks kindlasti parem stabiilsemas perekonnas.
