Peetripäeval kõlista ketti ja oota kevadet

Läänemaal ja Hiiumaal peeti 22. veebruari, talvist peetripäeva (ka Peetri helinapäeva), kevade alguspühaks. Usside ja metsloomade peletamiseks kõlistati sel päeval kette. See tava on seostatav ka katoliikliku Peetri ahelatepäevaga. Vanemates kirjalikes allikates kõneldakse pühadele allikatele ohverdamisest. See on päev, mil meri hakkab sulama.

Õigupoolest on olulisi peetripäevi kolm: talvine peetripäev 22. veebruaril, apostel Paulusega ühine peeter-paavlipäev 29. juunil ning sügisene peetripäev ehk Peetri ahelate päev 8. augustil. Viimane püha on Eestis tagasihoidlikult tähistatud, kuid jätkuvalt au sees katoliiklikes maades.

Eesti keeles on mitmeid Peetrusega seotud väljendeid — Peetruse juurde minemine tähendab suremist, samuti hinge taevasse minemist. Samal põhjusel on ta arvukate juttude tegelane, kus ta taevaväraval vaeb, keda lasta paradiisi ja keda saata põrgusse. Peetrust kujutatakse võtit või võtmeid hoidvana.

Peetrus, sündinud Siimon, oli Betsaidast pärit kalamees, apostel Andrease vend. Jeesus nimetas ta Peetruseks (Peetruse tähendus on „kalju“), millele saab ehitada kiriku. Peetrusest sai hiljem piiskop ja viimaks esimene paavst.

Peetrusega seostatakse mitmeid imesid. Ta suri märtrisurma aastal 64, mil löödi pea alaspidi risti. Väga varasest ajast peale kujutatakse teda taevase uksehoidjana, ühtlasi paavsti ja kristluse patroonina.