Perekeskuse eksperdid vastavad: miks me tegelikult kuulata ei oska?

 (3)
Perekeskuse eksperdid vastavad: miks me tegelikult kuulata ei oska?
Panthermedia, Scanpix

Koolis õpetatakse meid end korrektselt väljendama, harjutatakse erinevaid kõnelemise ja esinemise viise, aga kuulamise õppest ei tea me suurt midagi. Nii lapsevanemad kui õpetajad tõdevad suhtlemiskursusel kuulamise õppimisel, et suurem osa meid ümbritsevast igapäevasest suhtlemisest koosneb tegelikult suhtlemist tõkestavatest väljaütlemistest. eed on väljendid ja pöördumised, milles ei avaldu lugupidav suhtumine vestluskaaslasesse, huvi ja valmisolek teda mõista, vaid üleolek, hoiak: mis sina ka tead, mina tean igal juhul paremini jms.

Üleolevat suhtumist ja nähvamist esineb ka lastevanematel oma lastega suheldes. Üksteisele ärategemist huvitatuse ja mõistmise asemel näeme kahjuks mitte ainult seebiooperites, vaid ka igapäevaelus rohkem kui tahaksime. Ohtlikuks muudab selle asjaolu, et oleme sellega niivõrd harjunud, et enamasti ei märka ega teadvustagi, kuidas sellised pöördumised kahjustavad suhet ja riivavad teise inimese väärikust. Vahel paneme tähele, kui meiega lugupidamatult käitutakse. Muutuseks on aga oluline märgata ja teadvustada, millal ise kellegi suhtes sel moel käitun. Vaid nii saab sellele hakata piiri panema.

Mis takistab kuulamast?

Rääkija tegeliku sõnumi mõistmist takistab sageli soovimatus tõeliselt kuulata. Noogutame ja teeme nägu, et mõistame, kuid samas mõtleme oma mõtteid ja otsime võimalust vahele rääkida. Vahel on raske kuulata, kui teisel on probleem. Tahaks kiiresti teha lõpu sellele, et tal on mure ja paha tunne. Ühtlasi tahaks vabaneda oma ebamugavustundest, mis tekib, kui kuulata inimest, kellel on parasjagu raske. Oleme ju kõik kuulnud ütlusi: „Ära muretse, hakka elama“ või: „Pole hullu, sa suudad seda, kõik saab korda“. Kui aga sellist inimest kuulata sügavamalt, saame aru, et ta vajab mõistmist: „Jaa, ma mõistan, see olukord tundub sulle praegu lootusetu“.

Seotud lood:

Tõeliselt kuulata ei saa kiirustades. Kuulamine eeldab teise inimese märkamist, peatumist ja mingiks ajaks temale pühendumist. Sageli me lihtsalt ei oska kuulata, sest meie lähedased pole osanud seda meiega teha. Kuulata oskab ja tahab inimene, kes on kogenud, et keegi on teda kuulanud ja mõistnud.

Kuulamisoskus on arendatav

Ärakuulamine eeldab hoolimist ja väärtustamist — sina oled sama tähtis kui mina ja ma pean sind sedavõrd oluliseks, et tahan teada, kuidas sa mõtled ning kuulan, mida mulle ütled. Lihtsaim ärakuulamise viis on rääkija lõpuni kuulamine vaikselt ja vahele segamata, väljendades huvi ning keskendudes rääkijale, püüdes mõista tema sõnumi sisu. Olulistel teemadel kõneldes on tähtis olla kindel, et olen vestluspartnerit õigesti mõistnud. Parim viis selleks on korrata tema sõnumit oma sõnadega. See lihtne oskus kipub ununema, kui tegemist on erimeelsustega, kuid just siis on kasulik seda rakendada. Küsimus pole selles, kes peab kuulama. Suhtlemise kuldreegel ütleb, et kui tahan, et mind mõistetaks, pean kõigepealt ise mõistma oma suhtluspartnerit.

On olukordi, kus on tähtis keskenduda faktidele, kuid inimestena vajame siiski kinnitust, et meid mõistetakse. Märgates, kuidas inimene midagi ütleb, kuulates lisaks kõrvadele ka silmade ja südamega on võimalik mõista ka kõneleja tundeid. Selle taju sõnadesse panemine ehk rääkija tunnete empaatiline peegeldamine väljendab hoolivust ning kuulaja kogeb, et temast on aru saadud. Nii oleme kuulamise ja mõistmise kaudu ühendatud ning saame püsida dialoogis.

Südamega kuulamise hämmastavat mõju kirjeldab väga tabavalt Saksa kirjanik Michael Ende oma suurepärases lasteraamatus „Momo“: 

„Tõeliselt kuulata oskavad vaid vähesed inimesed. Ja see, kuidas Momo kuulas, oli täiesti ainulaadne. Momo oskas nii kuulata, et rumalatele inimestele äkki väga arukad mõtted pähe tulid. Mitte sellepärast, et ta oleks midagi öelnud või küsinud, mis teise sellistele mõtetele juhatas, ei, ta istus ainult ja lihtsalt kuulas kogu oma tähelepanelikkuse ja osavõtlikkusega. Sealjuures vaatas ta teisele
oma suurte tumedate silmadega otsa ja see tundis, kuidas temas kerkisid järsku pinnale mõtted, millest ta polnud iial aimatagi osanud, et nad temas peidus on. Ta oskas niimoodi kuulata, et nõutud ja osavõtmatud inimesed korraga täpselt teadsid, mida nad tahavad. Või pelglikud äkki end vabalt ja julgelt tundsid. Või et õnnetud ja masendatud lootusrikkaks ja rõõmsaks muutusid.“

Sellist südamega kuulamise mõju on kogenud paljud lapsevanemad ja õpetajad, kes peegeldavat kuulamist kasutavad. Laps, keda on maast madalast peegeldavalt kuulatud, on kontaktis iseendaga, oskab end väljendada ning oskab ka teisi kuulata ja mõista.
Kui usume inimesse ja tema hakkamasaamise võimesse, ei pea tõttama probleemolukordades teisele lahendusi pakkuma. Oskuslik kuulamine aitab inimesel endal lahenduseni jõuda. Kuulates vestluspartnerit mõistvalt ka omavaheliste erimeelsuste ja probleemide puhul, on võimalik otsida lahendusi, mis arvestavad kõigi osapoolte väärtusi ja vajadusi.
Kui meist igaüks rakendab neid põhimõtteid oma igapäevaelus, kuulates trepikojas ära oma naabritädi, kes on äsja tulnud turult, uurides oma lapselt, miks talle see mäng täna meeldis (selle asemel, et lihtsalt tunnustavalt “tubli” öelda), tänades oma kolleegi selle eest, et ta vahel teeb nalja ning aitab murda töörutiini, siis …

Ly Kasvandik ja Pille Murrik
lastevanemate ja õpetajate koolitajad
Perekeskus Sina ja Mina