Perevägivalla all kannatanud naine: peks jõulude ajal oli viimane piisk karikas! Suutsin end sellest jubedast suhtest lahti rebida
Lugesin täna meediast, et politsei kiitis, et kodudes vägivallatseti pühade ajal isegi vähem kui eelmistel aastatel. "Viimase nelja vaba päeva jooksul vägivallatseti 150 kodus," öeldi politsei poolt.
Ma arvan, et isegi selline number on masendav ja perevägivalla puhul ei saa rääkida "tore, pisut vähem". Olgem ka ausad, näiline vähenemine võib viidata ka sellele, et vägivallatsejad aina enam suukorvistavad oma ohvreid. Ähvardavad neid nii palju, et naised ei julgegi politseisse pöörduda.
Mul valguvad praegugi neid ridu kirja pannes pisarad silma. Ma tean, mis tunne on hoope taluda ja vargsi hoopis otsida vigu, et mis tegin ise valesti, et selle ära teenisin. Ma olin aastaid suhtes, kus mees tegi asjad selgeks rusikatega. Peretuttavad ei saanud sellest arugi. Endine elukaaslane oskab seltskonnas käituda. Paistab enesekindel ja tõeline seltskonnahing. Paljud sedasorti inimesed tõstavadki oma enesekindlust nii, et vajavad endale dresseeritud "lemmiklooma" ehk kaaslast, kes on raudse käpa all.
Mäletan minagi, kuidas tuttavad kiitsid, et küll mul on mehega vedanud. Ma võtsin seda sõltuvussuhtena. Tal polnud päästikuks alkoholi vajagi (samas, eks seegi vahel aitas), kui tal läks tööl kehvasti, elas end minu peal välja. Kui jätsin midagi tegemata - kas või see, et külmkapis midagi puudu - raputas või lõi.
Ma käisin muidugi tööl, aga mul oli võimalik kodukontorit teha. Kui olid liiga nähtavad haavad, siis passisin nii kaua nelja seina vahel, kui korda sai. Uskumatu, aga tõsi: ikka mõni tuttav nägi näiteks poes mind nii, et sinikad näha. Hiljem nad on öelnud, et siiralt uskusid mu jutte tervisespordiga seotud vigastustest. Ei tundunud kuidagi loogiline, et minu ja mu mehe sugune ideaalne paar oleks selliste murdega kimpus, et üks vägivaldne.
Aga lõpuks ma olin kui robot. Nii tööl kui kodus. Ma olen pärit perekonnast, kus isa kõndis minema, kui olin väike laps. Ema rõhutas alati: tuleb olla iseseisev ja tugev! Kahjuks suri ta nelja aasta eest. Terve 2017. aasta mõtlesin vaikselt, et ma pean ikkagi end tõestama, lahkuma sest jubedast suhtest, olema iseseisev. Siis oleks ka ema uhke.
Hea rääkida, aga tegemine teine asi... Viimane piisk karikasse tuli aga täpselt aasta eest. Mees tuli 23ndal detsembril tagasi välismaalt, oli käinud välislähetusel koostööpartneritega kohtumas. Kõik läks valesti, hea diil läks luhta. Ta käis sõpradega väljas, tuli tagasi päris vindisena. Ei pea vist kirjeldama, mis järgnes. Ausalt öeldes ei oska täpselt kirjeldadagi. Mu jaoks on see õhtu kohati must auk. Ma olin füüsiliselt ja vaimselt lõpuks nii läbi, et vajusin lihtsalt kuidagi magama ära, endal keha valutamas. Mu peast ei käinud läbigi, et politseisse helistada. Hirm mehe ees, häbi enda nõrkuse pärast ja kõik muu.
Järgmise päeva õhtul helistasin ühele sõbrannale, kellele rääkisin ausalt ära, kuidas on. Mees oli - kuigi jõuluõhtu - läinud sõpradega taas jooma. Minu sõbranna koos oma abikaasaga tuli mu juurde, läksime koos ära. Olin järgnevad päevad nende juures.
Ükski otsus ei tule klõpsti, aga eks olin seda kaua vaaginud ka ja nüüd läksin edasi. Mu sõpruskond sai ka tasapisi teada, mis olukord tegelikult oli olnud. Nad olid mulle toeks. Ja mul vedas ses mõttes, et üllataval kombel mees ei hakanud rapsima ega tagasi nõudma. Ta vist tundis, et pigistas minust juba niigi kõik elumahlad välja, mis enam. Realiseerimistähtaeg on läinud.
Nüüd on sest aasta möödas ja ütlen, see oli mu elu parim otsus, et suutsin sellest suhtest välja tulla. Olen väga tänulik oma sõpradele ja ka töökaaslastele. Elan nüüd üksi ja saan hakkama. Natuke kardan kedagi endale ligi lasta, aga vast aeg parandab haavad.
Ka teistele naistele, kes sarnases olukorras, seiske oma hirmudele vastu.
