Lavastaja Tamur Tohver, lava ja kostüüm Illimar Vihmar ja Keili Retter, valguskunstnik Triin Hook. Mängivad Kristiina-Hortensia Port, Meelis Rämmeld, Karin Rask, Mart Aas ja Roland Laos.

Et osaleda loosis ning võita üks kolmest väljaloositavast piletipaarist, vasta õigesti allpool olevale küsimusele (pileteid loosime etendustele, mis toimuvad 24.09 ja 25.09):


Võitjad kuulutame välja 19. septembril.

Naistekas uuris ka etenduses mängivalt Kristiina-Hortensia Portilt tema igapäevaelu, teatritöö ja armastuse kohta.


Kui raske on siduda näitlejatööd ja igapäevaelu? Milline on su graafik ja kas vahel tuleb ka ohverdusi teha?

Vabakutselisena on mu graafik küllaltki muutlik ning aeg-ajalt tuleb ohverdusi ikka ette. Samas olen sellega praeguseks harjunud ja pean seda osalt loomulikuks ja paratamatuks. Pigem leian, et see on mu oma vaba valik ning selle alaga kaasnev rõõm ja kogemus seab asjad tasakaalu. Seega olen harjunud näitlejatöö ja igapäevaelu vahel laveerima — aega tuleb osata ka endale võtta. Ahistatuna tunneksin end ilmselt tööl, mis kellaajaliselt ja kohaliselt seaks palju rohkem kindlaid ja paindumatuid piire.

Mängid Polygoni Teatri “Araabia öös”, mis räägib unenäolisest armastusloost. Kas oled ka ise sattunud olukorda, kus tunned, et armastus on ainus edasiviiv jõud?

Küllap olen. Sellel on meeletu jõud ning see sõna on lai — selle mõistmiseks on erinevaid viise. Tõmbame ligi asju, milleks on sisimas soov või valmisolek olemas.

Mis on üldse armastus sinu jaoks?

Ega ma ei tea tegelikult. Õigemini ei soovi ja ei oska ka seda lõpuni sõnastada. Mulle tundub, et armastus ei saa kunagi olla vaid ühepoolne. Ideaalis võiks see olla ühine avatud meel ja vabadus. Aga see on ka ühe suure mõiste asendamine teistega. Las sellele sõnale jääb oma saladus ja lihtsus. Kindlasti ma usun armastusse ja selle olemasolusse. Millegipärast näiteks hirmu olemasolus me ei kahtle, armastuse omas aga küll.

Su elustiil on kindlasti kiire — kas leiad ka aega enda jaoks? Mida sulle meeldib teha hetkedel, kus oled ainult iseendaga?

Jah, võtan küllaltki süstemaatiliselt enda jaoks aega. Igapäevaseid vabu hetki sisustan näiteks trennis käimisega — see on väga hea distsiplineerija, rahustab meelt ning arendab füüsist. Hiljuti olen taasavastanud enda jaoks võõrkeeled, tegelen sõnavara uuendamise ning õppimisega. Vabadel õhtutel loen või vaatan filme, vahel joonistan, teinekord avastan end lihtsalt istumas ja mõtlemas, midagi otseselt tegemata. Iga uus töö viskab ette ka uued teemad, mida uurida — seega sõltub orienteerumine huvides ka selle järgi, ma ei oska tööd ja eraelu kategooriliselt teineteisest lahutada. Võimalusel käin looduses, metsas või mere ääres. Asendamatud on koosviibimised lähedaste ja sõpradega.

Kui sa ei oleks näitleja, siis kellena sa töötada sooviksid?

Tõenäoliselt tegeleksin millegagi kujutava kunsti vallast, see oleks esimene variant. Me elame ajastul, kus üks ala ei pruugi välistada teist ning võimalusi on rohkelt. Huvisid on aja jooksul kogunenud omajagu — ma ei välistaks ka näiteks aiandust, tõlkimist, õpetamist. Tahaksin võib-olla proovida ka kunagi teha filmi, tõenäoliselt dokkfilmi. Ega ei tea, mis tulevik toob. Kindlapeale olen enda praeguse teega väga rahul ega vahetaks seda millegi vastu.

Oled viimasel ajal ilmunud palju ka teleekraanil. Milliseid eesti seriaale sulle endale vaadata meeldib? Kas mõnes filmis ka oled kaasa teinud? Millistes ja on tulemas ka mõni filmiroll?

Mul puudub harjumus televiisorit vaadata ning järjepidevalt ma eesti seriaale ei jälgi. Küll olen aga pisteliselt päris mitmete seriaalide osi järele vaadanud, lemmikuid nimetada ei oska. Tundub, et eestis on selles vallas viimastel aastatel pilt läinud aina kirevamaks ja mitmekülgsemaks ning selle üle on äärmiselt hea meel.

Kaasa olen teinud lühifilmides ja tudengifilmides, näiteks selle aasta alguses esilinastunud Margus Paju „Kaastundeavalduses”, mis kuulub „Mitte keegi peale sinu” lühifilmikassetti. Täispikas filmis mul praegu rolli tulemas ei ole. Eks kõigeks on oma aeg.

Milliste õpetussõnade järgi sa oma elu elad?

Kindlaid õpetussõnu ma ei järgi, kuigi eks neid elust läbi käib küll. Näiteks keelitan end olema võimalikult palju kohal, antud hetkes. Ja usun, et kõik on võimalik. Ellu võiks suhtuda mänguliselt ning ennast mitte liiga tõsiselt võtta.